Heljo Mänd meenutab oma lapsepõlvemälestuste kogumikus „Väikesed võililled“ üht külaskäiku klassiõe juurde. Kui klassiõe ema pärib Heljo ja tema sõbranna elukoha järele, vastab sõbranna: „Täika juures.“ Heljole aga tundub sõna „täika“ harjumatult suures ja šikis Kadrioru korteris kohatu, nii et ta ise vastab: „Samuti vanakraamituru lähedal“, rõhutades püüdlikult sõna „vanakraamiturg“.

Jah, „täika“ on küll argikeelne ja mitte eriti peen, aga siiski üks igati aus ja tubli sõna – kas või juba sellepärast, et ta on palju suupärasem kui „täiturg“, kirjakeeles vastuvõetavast „vanakraamiturust“ rääkimata. Ja iseenesest ei ole midagi taunitavat ka argisust rõhutavas venehõngulises järelliites -ka, mille leiame lisaks ju veel sellistest kõnekeelsetest sõnadest nagu „inka“, „ke(h)ka“, „kopka“, „paika“, „plikuska“ ja „topka“.

Lapse kimbatus on muidugi mõistetav ja keeleregistrite erinevuse tajumine kiiduväärt. Heljo Männi meenutus paigutab „täika“ 1930. aastatesse ja toona võis see sõna tõesti veel üsna võõrik ja labanegi tunduda, liiati nooblimas keskkonnas. Ka toonane ajakirjandus kasutas seda areldi, jutumärkides, ja kui Julius Mägiste pidas 1934. aasta septembris emakeele seltsi koosolekul ettekande laensufiksitest eesti keeles, söandas ta üksnes kaudses kõneviisis mainida, et „Tallinnas tarvitatavat vene ka-sufiksiga täituru-nimetust täika“. Lühidalt, sõna ei olnud veel omaks saanud.

Ettevaatlikult, jutumärkides pruukisid Eesti-aegsed lehemehed enamasti ka „täika“ alussõna „täiturg“. Selle kui algsema sõna jäljed on ajakirjanduses aga mõistagi tihedamad ja ulatuvad kaugemasse minevikku; juba ühest tsaariaegsest, 1902. aasta 9. mai Postimehest võib lugeda Tallinnas Väikese Rannavärava juures valmis saanud turu kohta järgmist: „Kes Peterburis on käinud, need loodavad uuest turust säälse „täituru“ asemetäitjat saavat ja on uuele turule nende mõjul vist sihukene nimetus omaks juba saanudgi, enne kui sääl kiltsu kaltsu müüa on olnud.“ Tuleb välja, et vähemasti rahvas ei täinud tabava nimega oodata …