Kuulsin 13. juulil igal täistunnil uudistest, kuidas koolides on puudu kvalifitseeritud õpetajatest. Ja kohe tahan rääkijatele vahele hõigata, et on viimane aeg muuta seadust. Paljud head ja kogemustega õpetajad on kehtivate kvalifikatsiooninõuete alusel koolist minema saadetud.

Lapsepõlves läks mulle hinge Vilde lugu Kupja-Kaarlist ja tema adjustaatidest. Aasta tagasi olin ise Kupja-Kaarliga samas seisus. Magistrikraadiga klassiõpetajana olin pärast koolijuhi kohast loobumist andnud tunde hoopis kolmandas kooliastmes. Mulle meeldis, minu õpilastele meeldis, õpilased tõid koolile mitmel aastal võite maakonna aineolümpiaadilt. Ja siis avastasid vallaametnikud, et oma „adjustaatidega“ ma õpetajaks ei kõlba. Ma ei väärinud isegi koondamist, kui klassiõpetaja kohta mulle pakkuda polnud. Ei, minu tööleping otsustati lihtsalt päeva pealt lõpetada.

Usun, et Eestimaa on täis selliseid lugusid, kus hea õpetaja võib vaid aastase lepinguga töötada. Muidugi on võimalus taotleda õpetajakutset. Nii ma eelmisel suvel ei puhanud, vaid kirjutasin oma töö analüüsi, et teha õpetaja kutseeksam. See oli päris aeganõudev, talvel igapäevase õpetajatöö kõrvalt ma seda küll teha poleks jõudnud. Nüüd on mul olemas luba anda kõiki ainetunde. Minu töös pole midagi muutunud, aga mul on nüüd ametnikele ette näidata paber. Selle saamiseks kulutati nii raha, aega kui ka vaimujõudu. Nii minu kui kutsekojas minu tööd hindavate pedagoogide oma.

Miks ei usaldata õpetajate hindamisel koolijuhte, kes tunnevad oma õpetajaid ja vastutavad koolis õppetöö kvaliteedi eest? Kui koolijuht näeb, et õpetaja täidab kõik õppekavas püstitatud eesmärgid, innustab nii õpilasi kui kolleege, siis ei tohiks midagi takistada õpetajaga töösuhte jätkamist. Praegu nõuab seadus aastase töölepinguga õpetaja kohale konkursi korraldamist. See ruineerib nii õpetajat kui kooli tervikuna. Ebakindlus tuleviku ees väsitab õpetajat ja õpetajate vahetumine ei soodusta hea koolikliima tekkimist.

Päeva peale jõudis ERR-i portaali uudis, et haridusministeerium lihtsustab õpetajakutseta pedagoogide nõudeid. Kas lõpuks jõudis ministeeriumis pärale, et kui põhikoolis on kõige suurem eesmärk elus hästi toime tuleva inimese kasvatamine, siis ei ole oluline, mis aine õpetajaks keegi õppinud on. Faktiteadmisi saab internetist, aga sotsiaalseid oskusi õpitakse klassiruumis koos hea õpetajaga. Heal õpetajal võib olla seaduse silmis mõni paber puudu, aga süda peab olema õige koha peal. Ka selle võiks seadusesse kirjutada.