Mida on ühist väikesel käekotil ja lehma võrkmaol? Nojah, laias laastus on nii üks kui ka teine õõnes kotjas mahuti; ühte saab panna peegli, kammi, telefoni, raha, ninarätiku, teise talletab lehm toitu. Kuid peale selle, nagu kohe näeme, on neil kahel ka etümoloogiline seos.

Lehma võrkmao ehk võrkmiku kohta öeldakse veel „retiikulum“, mis tuleb ladina sõnast reticulum ‘võrguke’. Ja tõepoolest meenutab selle maoosa pind mingit veidi ulmelist käsnjat võrku. Samale osutavad ka näiteks saksa Netzmagen ja vene сетка.

Väikese käekoti kohta öeldakse aga teatavasti veel „ridikül“, ja sellegi sõna juured ulatuvad üllataval kombel ladina reticulum’i ehk „võrgukeseni“. Paremini on seda näha otse ladina keelest laenunud prantsuse sõnast réticule ‘väike käekott, juuksevõrk’. Prantslastelt võtsid sõna üle sakslased, saades Ridikül’i, millest omakorda tuligi meie „ridikül“.

Olgu, aga miks ikkagi on réticule-ridikül etümoloogiliselt mingi „võrguke“? Lihtne: esiti, 18. sajandi lõpul, nimetasid prantslased selle sõnaga väikest peenest võrgust käekotti. Hiljem tähendus laienes ja réticule hakkas tähistama väikest käekotti üldiselt, olgu see võrgust või brokaadist või ilusa võrkja mustriga võrkpüütoni, prantsuse keeli python réticulé nahast.

Kuidas öelda väikese käekoti kohta juhul, kui „ridikül“ tundub liiga peen ja võõrapärane ning kogu see retikulaarne ehk võrkjas värk üldse liiga segane ja kauge? „Käekotike“, miks mitte. Ja vanasti kasutati, ilmselt saksa Handtasche eeskujul, ka sõna „käsitasku“. Suuruse poolest on ridikül tõesti võrreldav taskuga, ainult et vastupidi taskule ei kinnitu ta pükste, pintsaku või seeliku külge, vaid ripub õlal, kaenla all, käevangus või käes – niisiis „käsitasku“.

Muide, kergesti võib minna oletuse õnge, et „ridikül“ tuleb prantsuse sõnast ridicule või siis inglise sõnast ridiculous. Mõlemad tähendavad naeruväärset ja naeruväärselt väike on ridikül ju tõepoolest – mahutab paar tillukest tarbeasja, samas kui lehm võib oma retiikulumi paigutada umbes kuusteist liitrit vedelikku!