Eesti- ehk rannarootslased, omanimetusega aibofolke ‘rannarahvas’, elasid teatavasti Lääne- ja Loode-Eesti saartel ja rannaaladel ning oli kõvad kalamehed. Niisiis ei ole sugugi imelik, et hakates eritlema eesti keeles leiduvaid eestirootsi päritolu sõnu, torkab silma just meresõidu, kalapüügi, üldse merega seotud sõnade rohkus: „haalama“, „hauskar“, „julla“, „rool“ (laeval), „räim“, „viiger“ …

Seda selgemalt eristub eestirootsi laenude hulgas kaks sõna, mis on seotud hoopis rahvausundiga: „kratt“ ja „tont“. Esimene tuleb eestirootsi sõnast skratt ‘kurat, kummitus’, teise aluseks on eestirootsi tont ‘majavaim või -haldjas’. Iseäranis tänulikud peamegi vist olema „tondi“ eest, mis on kujunenud kuidagi eriti viljakandvaks keelendiks.

Esmalt tähistab „tont“ muidugi üleloomulikku olendit, vaimu, kolli, viirastust või muud säärast – ülekantult üldse midagi hirmutavat või häirivat, nagu näiteks väljendeis „näljatont“, „rändetont“ või „EKRE-tont“, kes „seisab akna taga, kaabu peas ja teeb tot-tot-tot“, nagu on kirjutanud Urmas Vadi.

Aga „tont“ on ka viljakas kirumissõna. Kinnistunud kirumisväljendite osana võib ta aidata edastada nii negatiivset kui ka positiivset emotsiooni; võrreldagu selliseid hüüatusi nagu „ah sa tont, kui valus!“ ja „oh sa tont, küll on hea!“, „mis sa kisad, tont võtaks!“ ja „tont võtku, õige jutt!“. Kedagi otse „tondiks“ nimetades oleme meelestatud siiski pigem negatiivselt.

Samuti on „tont“ mitme toreda fraseologismi selgroog: mõni „näeb igas asjas tonti“ ja mõni „maalib tonte seinale“; mõni asi on nii keeruline, et „tont seda teab“, ja mõni asi jätab nii osavõtmatuks, et „tont temaga“.

17. sajandi keelemehe Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud eesti keele grammatika sõnaraamatuosast leiab aga lõbusa libastumise – saksa sõna Student ‘üliõpilane, tudeng’ eestikeelseks vasteks on seal … just nimelt, samuti „Tont“!