Gümnaasiumiõpilastele mõeldud haridusprogrammis saab lahendada tulevikuteemalisi probleemülesandeid.

Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ on vaatamiseks arhitektide ja kunstnike kuusteist visiooni inimkonna tulevikust. Lahatakse inimeste enda põhjustatud ülemaailmseid ohte, nagu kliimakatastroofid ja tehnoloogia ainuvõim, aga ka inimesest sõltumatuid ohte, mis võivad planeeti Maa varitseda näiteks avakosmosest. Enneolematu rühmanäitus kõnetab kliimateadlikke noori, kes erinevalt paljudest täiskasvanutest muretsevad järeltulevate põlvede ja neile pärandatava keskkonna pärast.

Näitusel on tinglikult majaks nimetatavad installatiivsed objektid koos spetsiaalselt näituseks valminud helikujundusega. Siin on roosa udu ja idee tehislikult suurendada lume ja jää hulka planeedil, on superroheline Tallinn, kus tulevikus Laagna teel enam autod ei sõida ja segregeerunud linnakeskkond saab rehabiliteeritud. On puidust tüüphooned, mis arvestavad hoone kogu elutsükli mõjuga keskkonnale. On hotelliparadoks – tulevikus saab luksust nautida ainult mõnest mugavusest loobudes (nt kui soovid kaks kord aastas lennata, saad sihtkohas liikuda ainult jala). Tarbimisühiskonna jätkumisel võib prügist saada religiooni staatusesse tõusnud mateeria. Linnaline keskkond peab hakkama arvestama liigirikkusega – inimese vajadused ei tohiks enam esmatähtsad olla. Kas tulevikus vajame mobiilseid ja sõltumatuid elamisühikuid või elame näiteks kaevanduskarjäärides tekkinud koobastes? On üsna selge, et inimese baasvajadused ei muutu, kuid mida saame teha selleks, et tulevikus edasi elada?

Näitusega sama nimega haridusprogramm toetab bioloogia ainekavast keskkonnakaitse õppesisu omandamist ja geograafia ainekavast rahvastiku ja asustuse õppesisu omandamist. Täpsemalt keskendutakse muuseumitunnis liikide hävimist põhjustavatele inimtekkelistele teguritele ja arutletakse võimaluste üle neid protsesse pidurdada. Sellega seostuvad teemad, nagu rahvastiku paiknemine ja tihedus ning rahvaarvu muutumine lähitulevikus, lisaks rändevood ja sellega kaasnev. Rahvaarvu muutumine väljendub otseselt ehitatud keskkonnas, programmi fookuses on ka linnastumine ja sellega seotud murekohad. Linnakeskkond ja selle planeerimine nii, et arvestataks võimalikult paljude elusorganismide kohanemisega tehiskeskkonnas, on viis, kuidas pidurdada liikide hävimise protsessi.

Muuseumitunnis lahendatakse rühmatööna nendel teemadel probleemülesandeid ja uuritakse üht võimalikku tulevikuvisiooni. Kõikide teemade üle arutletakse ühiselt rühmatööde esitluse järel. Suuremates klassides on rohkem, väiksemates vähem teemasid ehk rühmad jaotatakse vastavalt õpilaste arvule. Tund kestab 90 minutit. Seda haridusprogrammi saab tellida kuni 19. novembrini 2021.