Helsingis on eesti lastele õpetatud emakeelt juba 25 aastat. Eestikeelse õppe algusest ja praegusest ajast räägib õpetaja Anne Ribelus-Jokela.  

Latokartano kooli eesti keele õpetaja Anne Ribelus-Jokela, kes on 30 aastat õpetanud Soomes, meenutab 1992. a jaanuari, mil ta asus koos perega Soome elama. „Kohaliku eluoluga tutvust tehes sattus mulle raamatukogus pihku brošüür, milles tutvustati muu hulgas Helsingi koolikorraldust. Sealt lugesin, et Soomes elavad kooliealised välismaalased saavad soovi korral õppida oma emakeelt kaks tundi nädalas. Helistasin haridusametisse ja küsisin eesti keele õpetamise kohta. Kuulsin, et õppida soovijate puudumise tõttu eesti keelt ei õpetata ja õpetaja palkamise vajadus selgub sügisel, kui lastevanemate avaldused sellise sooviga on haridusametile laekunud. Minu kontaktandmed pandi kirja ja sügisel kutsutigi mind vestlusele.“

Jutuajamine lõppes töölepingu allkirjastamisega ja eesti laste emakeeleõpetus läks tasapisi käima. Kahel esimesel õppeaastal oli tunniõpetaja Anne Ribelus-Jokelal 2–3 õpperühma päevas. Tunnid toimusid nii päevaajal kui ka õhtupoolikul mitmes koolis.

Multikultuurne algkool

Kolmanda tööaasta algul, sügisel 1994 kutsuti teda Roihuvuori kuueklassilisse algkooli põhikohaga eesti keelt õpetama, sest koolis oli juba mitukümmend eesti last. Kõik nad õppisid soome klassides, aga soovisid ka eesti keele tundides käia. Lapsed olid eri vanuses, paljud oskasid soome keelt kehvasti ja seetõttu oli neil õppida raske. Mõnda vaevas õpimotivatsiooni puudumine ja identiteedikriis. Kool võimaldas lastele eestikeelseid tugiõpetuse tunde, millest oli edasijõudmisel suur abi.

Roihuvuori algkool oli paljurahvuseline. Seal õppis umbes 400 kuni 12-aastast last, kelle hulgas oli palju välismaalasi. Suuremad rühmad moodustasid eestlased, venelased ja somaallased. Multikultuursust sooviti seal näha rikkusena. Lapsed kohtusid iga päev teistest kultuuridest pärit eakaaslastega. Omavahel hakkama saamine nõudis kõigilt sallivust. Äsja Soome saabunud immigrantidel oli oma klass, kus õpetuse pearõhk oli soome keelel ja kultuuril. Aasta pärast suunati õpilased soomekeelsetesse klassidesse.

Rahvusvahelises keskkonnas töötades ja oma laste soomekeelses koolis õppimist kõrvalt jälgides tekkis õpetaja Ribelus-Jokelal mõte asutada eesti klass. „See annaks võimaluse eesti keele ja kultuuri edastamiseks ning säilitamiseks, soome keele ja kultuuri tulemuslikumaks õpetamiseks ja poolkeelsuse ärahoidmiseks,“ põhjendas ta toonast ideed. „Lapsed ei peaks oma päritolu häbenema, juured säiliksid ja integreerumine uude ühiskonda kulgeks valutumalt.“

Roihuvuori kooli direktor Satu Honkala kiitis eesti keele õpetaja idee heaks. Järgnesid arutelud kooliametis selle üle, kuidas eestikeelse klassi õppetööd korraldada. Üks variant oli keelekümblusklass, kus õppetöö toimuks soome õppekava alusel, osa õpetusest eesti, osa soome keeles ning soome keelt õpetataks teise keelena. Eesmärk oli kakskeelsus.

Kakskeelse õppe algus

1995. aasta detsembris hakkas kool levitama teavet selle kohta, et sügisel alustab Roihuvuoris tööd emakeelena eesti keelt kõnelevatele lastele mõeldud 1. klass õppetööga põhiainetes – emakeel, matemaatika, loodusõpetus – eesti keeles, muu õppetöö soome keeles koos soome lastega ja eraldi õppeainena lisaks soome keel.

Augustis 1996 alustaski Roihuvuori algkoolis tegevust kakskeelne 6–7-aastastele eesti emakeelega lastele mõeldud eesti-soome õpperühm. „Lähtusime maailmas tehtud uurimustulemustest, mille järgi etnilisse vähemusrühma kuuluvad lapsed peaksid õppetöös edu saavutamiseks saama vähemalt alghariduse oma emakeeles,“ avaldab Ribelus-Jokela, kel on 26 aastat kakskeelse õpetuse kogemust. „Meie soov oli luua võimalikult head õppimistingimused kakskeelsuse saavutamiseks ning tagada edasiõppimisvalmidus soome koolis. Samuti pidasime oluliseks kasvatada tugeva identiteeditundega inimesi, kellel oma juuri tundes ning oma keelele ja kultuurile toetudes oleks lihtne soome kultuuri ja ühiskonda sisse elada.“

Kaks aastat õpetas Anne Ribelus-Jokela algul 1. ja siis 1.-2. klassi eestikeelseid lapsi koos soomlasest paarilisega, kellel oli soomekeelne klass. Üks õpetas eesti, teine soome keeles. Sellist õpetamist kutsuti ühepoolseks keelekümbluseks, sest soomekeelse klassi lapsed ei õppinud eesti keeles, aga eestikeelse klassi lapsed õppisid koos soome lastega osa aineid soome keeles. Õpilaste lisandudes oli peagi vaja teist eestikeelset õpetajat, kellena kolmanda kakskeelse õppeaasta algusest asus tööle Silja Aavik. Igal järgneval õppeaastal lisandus uusi 1. klassi õpilasi. 2002. aastal lõpetas esimene lend 6. klassi ja mõne aasta pärast alustas tööd kolmas eestikeelne õpetaja Marika Nisov.

Üleminek põhikooli

Kui Roihuvuori kooli direktor Satu Honkala asus uut Latokartano põhikooli juhtima, tegi ta ettepaneku viia kakskeelne õpe üle Latokartanosse, kus oli võimalik õppida kahes keeles kogu põhikooli aja.

Rekordarv õpilasi oli kakskeelses õppes 2013. aastal – 178. Erandlik aasta oli 2020, kui linn seadis 1. klassi pürgijate vähimaks arvuks 12. Soovijaid oli vaid kaheksa ning sisseastumiskatsed jäid ära. Seetõttu pole praegu 2. klassi. Sel õppeaastal on Latokartano kakskeelses õppes 73 õpilast, kaheksa rohkem kui eelmisel kooliaastal. 1. klassis alustas 15 õpilast. 

Soome ja emakeele tundide arv nädalas oleneb klassiastmest. Laiaulatuslik kakskeelne õpe tähendab, et üheksa kooliaasta jooksul saab iga laps vähemalt 25% õpetusest eesti keeles. Nooremad õpivad rohkem eesti keeles, 6. klassini on õpilased eestikeelses klassis ja klassijuhataks eesti õpetaja. Alates 7. klassist on õpilased koos soome lastega segaklassides, klassijuhataks on soome õpetaja ja nädalas on kaks emakeeletundi ning üks õppeaine eesti keeles.

Kui lapsel on kakskeelne õpe raske, siis on võimalik jätkata õpinguid vaid soome keeles. Ribelus-Jokela ütleb, et ükskuid selliseid juhuseid on olnud. „Kakskeelses õppes on koormus suurem kui ükskeelses ja mõnikord on mõistlikum lisakeelest loobuda ning keskenduda õppetööle ühes keeles.“

Kakskeelse õppe lapsed räägivad üldjuhul hästi eesti keelt, ütleb kogemustega õpetaja. „Teise keele keskkonnas kasvades võib jääda emakeelne sõnavara kesisemaks, aga aktiivse sõnavara sõnu ei pruugi olla vähem kui emakeele keskkonnas kasvaval lapsel, vaid kasutusel on ka teise keele sõnad,“ ütleb õpetaja. Mõnikord lähevad eri keelte sõnad segi ja tulevad samasse lausesse, aga tähtis on, et mõte saab väljendatud. Vahel saab nalja ja mõnikord võtab enda õigesti väljendamine pisut rohkem aega, lisab õpetaja ja toob näiteks lause: „Õngisin suure haue.“ Mis tähendab: „Püüdsin suure kala.“ Ka käändelõpu vigu tuleb ette soome keele mõjul.

Latokartano koolis õpib ka HEV-lapsi, kelle seas on eestikeelseidki. Nemad saavad emakeelset tugiõpetust klassijuhatajalt. Kui eesti laps vajab logopeedi abi, siis aitab teda kas soomekeelne spetsialist või leiab vanem Eestis vajaliku asjatundja. Soomes on ka eestikeelseid logopeede, kelle poole pöördutakse vanema algatusel.

Soome koolides ei ole huvijuhte. Õpetajad korraldavad kooliüritusi ning harjutavad õpilastega oma tunni arvelt, mitte pärast tunde. Eesti lastele tehakse ka omaette eestikeelseid üritusi, näiteks kalendritähtpäevade vm puhul. Kooli side eesti lastevanematega toimub samadel alustel kui teiskeelsete lastevanematega. Sidepidajaks on klassijuhataja ja kodu abi on just selline, nagu kodule jõukohane on, ütleb õpetaja. Latokartanos tegutseb ka kooli-kodu ühing.

Meenutades algusaega, ütleb Ribelus-Jokela, et koopiamasina kasutamine oli ime. Sellega sai igasuguseid töölehti koostada vastavalt õpperühmade ja õpilaste tasemele lõika-liimi-joonista-paljunda-põhimõttel emakeele, loodus- ja maailmavaateõpetuse jaoks. „Matemaatikas oleme kasutanud alati soome õppematerjali ja seda kiitnud,“ täheldab õpetaja.

Side Eestiga

Aastaid on õpetajad saanud eestikeelset õppematerjali kodumaalt. Oma olemasolust ja vajadustest õppematerjali järele käisid nad 1990-ndate lõpus ise Eesti haridusministeeriumi teavitamas ning sealt sai alguse väliseestlaste eestikeelse õppematerjaliga varustamine. Enne seda hankisid õpetajad kursusekaaslaste koolides mahakantud raamatuid ja ostsid Eesti kirjastustest Soome kooli raha eest õpikuid-töövihikuid.

Meie õppekavaga võrreldes on Soomes tunduvalt vähem eesti keele tunde. Seetõttu võtavad õpetajad õpikutest-töövihikutest ülesandeid valikuliselt vastavalt õpperühma vajadustele. Paari aasta eest saadi Helsingi Eesti akadeemiliselt klubilt oma soovnimestiku alusel kingituseks paari tuhande euro eest lasteraamatuid. Lastekirjandust on tulnud kingituseks üksikisikutelt ja seda hangivad ka vanemad.

Latokartanos on kolm eesti klassiõpetajat: Merle Vilu, Marika Nisov ja Anne Ribelus-Jokela. Neil kõigil on võimalik töötada täiskoormusega klassiõpetajatena ning kakskeelses õppes on alati nii olnud. Mujal koolides on oma emakeele õpetajatel mitme kooli õpilastest rühmad ja töökoormus võib olla erinev.

Eesti õpetajad Soomes on liitunud eestikeelse hariduse seltsi, kes korraldab neile koolitusi ning õpetajate päeval vastuvõtu Eesti saatkonnas Helsingis. Eesti haridusministeerium organiseerib väliseesti õpetajatele suvekoolitusi, kus osalevad Soomes töötavad õpetajadki, kuid üldiselt kasutavad nad Soome täiendkoolitusvõimalusi.

Soome meedias ilmub aeg-ajalt kriitikat koolihariduse kohta. Tuuakse välja sellised mured, nagu õpetajate töökoormuse kasv, kaasava hariduse probleemid, hariduse rahastuse kärped jm.

„Kärped mõjutavad kõiki ühtemoodi, sest siin on kõik võrdsed,“ ütleb Anne Ribelus-Jokela. „Need negatiivsed ilmingud on märgatavad. Oleme üks osake ühest Soome suurest põhikoolist.“

---

Latokartano põhikool

• Helsingi Latokartano põhikoolis õpib ligi 800 last. Neist üle poolesaja on eesti keelt emakeelena kõnelevad lapsed, kes saavad põhihariduse kakskeelses soome-eesti õppes. Selline võimalus on neil, kelle emakeel on eesti keel ning kodukeeleks eesti ja soome keel. Õpetuse eesmärk on aktiivne kakskeelsus, kus kummagi keele oskust arendatakse võrdselt. Õppekavas pannakse rõhku ka eesti kultuuri tundmisele.
• Latokartano kooli pääseb eestikeelne laps õppima katsetega, kus hinnatakse tema eesti ja alates 3. klassist ka soome keele oskust. Kakskeelses õppes järgitakse Soome põhikooli õppekava.