„Ohjeldama“ ja „ohjama“ on kaks sõna, mis võivad oma sarnase häälikulise koostise tõttu tihti segi minna – enamasti niipidi, et lühem ja suupärasem „ohjama“ asendab pikema „ohjeldama“. Arvatakse, et lühem sõna ajab ära pikemaga sama asja, aga tegelikult, nagu on registreerinud inimesed, kes ohjeldavad ja ohjavad keelekasutust, ajab ta hoopis teist asja – ja ei loe siin midagi, et nii üks kui ka teine on tuletatud sõnast „ohi“, mitmuses „ohjad“.

„Ohjeldama“ tähendab ‘ohjas või vaos hoidma, talitsema, taltsutama, korrale kutsuma’. „Ohjama“ tähendab aga ‘ohjadest juhtima’, millele on hiljem soome keele toel ja Johannes Aaviku mahitusel lisandunud abstraktsem tähendus ‘juhtima, suunama, (tööd) korraldama’. Hobust ohjeldatakse, kui ta perutab, ja ohjatakse, kui ta künnab põldu. Veevoolu ohjeldatakse, ehitades selle ette tammi, ja ohjatakse, muutes selle suunda paremale või vasakule. Häältki saab nii ohjeldada – selle liigse valjuse korral – kui ka ohjata – midagi, mille õppimisega tegelevad küllap näitlejad lavakõnetunnis.

Ühesõnaga, paljutki saab nii ohjeldada kui ka ohjata, aga ikka eri asjaoludel ja keelekasutust silmas pidades õige ettevaatlikult; „ohjeldama“ ise väga ohjeldamist ei vaja, aga „ohjama“ küll – et ei juhtuks nagu nii mõneski ajaleheloos, kus on räägitud kuritegusid ohjavatest politseinikest.

Just sellest viimasest, tegusõnast „ohjama“ on tuletatud tegijat väljendav nimisõna „ohjur“. Ohjur pole niisiis mitte ohjeldaja, vaid ohjaja – ohjadest juhtija, juht, suunaja, (töö) korraldaja, ohjete ehk juhtnööride jagaja.

Kunagi oli siinses veerus kõne all sõna „juttur“. Kus saab kokku palju juttureid, seal oleks meie keskustelukultuuri arvestades ilmtingimata tarvis ka jutuohjurit – midagi jutu- või väitlusjuhi või, kui kasutada Ameerika inglise keelest pärit nigelat sõna, moderaatori sarnast. Tema ülesanne oleks siis jutturite jutuajamist ohjata ning puhkudel, kui mõni juttur jutuohjad liiga kauaks enda kätte haarab, ka ohjeldada. Sest ohje, jah, ei tohi lõdvaks lasta.