Kalur on tegelikult vanaisa – selline muhe ja asjalik, kortsulise näo ja halli habemega. Poisi nimi on Gunnar ja ta elab koos vanaisa Ludvigiga pisikeses punases majas. Nad on mõneti üsna sarnased, sest mõlemad armastavad igasugust kola ja vidinaid koguda. Gunnar tahab saada meremeheks, ka vanaisa on kalur.

Gunnari vanemad ja vanaema on surnud, seega on vanaisa tema jaoks elus kõige tähtsam täiskasvanu. Raamatu minajutustaja Gunnari vestetud lugudest koorub välja mitmeid omadusi ja oskusi, mis teevad tema vanaisa maailma parimaks, „maruvahvaks olevuseks“. Peale vilistamise oskab vanaisa ka väga ilusasti lõõtspilli mängida ja teab palju laule. Tema paadikuurist leiab ikka mõne tarviliku asja. Mõnikord võib ta naerda sellise mürinaga, et kukub peaaegu toolilt põrandale. Ta ajab oma vaiksel moel taas korda mõned poiste tehtud rumalad teod. Ta jutustab põnevaid lugusid oma lapsepõlvest. Vanaisa tehtud suitsuräim on kõige maitsvam!

Valge aiaga punases majas elab veel Gunnari sõber Oliver oma perega. Sõbrad (juhul kui ei ole venda võtta) ongi head just selleks, et järele proovida kõik need pöörased ideed, millest vanaisad just üleliia ei vaimustu. Näiteks sõita nii suure hooga jalgrattal merre, et ei vajukski põhja, või testida, kas külapoe müüjatädi märkab kommipaki riiulilt kadumist. Poiste päevad on tegutsemist täis, kuid igas loos on taustal kohal ka vanaisa – keedab ta siis hommikukohvi või -putru, nokitseb oma töid teha või võtab koos lastega midagi vahvat ette, jutustab ja naerab koos Gunnariga.

Vanaisa pika elu jooksul on aga juhtunud midagi, mis teeb teda nii kurvaks ja õnnetuks, et ta ei oskagi sellest Gunnariga rääkida. Ta peidab valu enda sisse ja kui saladused ühel päeval kogemata ilmsiks tulevad, siis on suur tüli majas. Ometi saavad ka need jutud räägitud ega tundugi enam nii kurvad.

Gunnari ja teiste tegelaste elu väikeses kalurikülas kulgeb vaheldumisi rõõmude-murede ja pidulikumat sortigi toimetustega, ikka aastaaegade rütmis. Siit leiab halgude praksumist pliidi all vihmase ilmaga, lõbusaid lõõtsa ja suupilli duette, tegusaid päevi onne ehitades ja mõnusat niisama logelemist. Ja ehkki vanaisa üksi moodustabki kogu Gunnari pere, on raamatu üldmulje helge. Raamatu 14 lugu annavad päris kena tunnetuse saare- ja taluelust, äratuntavalt astridlindgrenlik ja ilonwiklandlik meresoola ja piparkoogihõng kõige kohal heljumas.

Gertrud Martinilt on see on juba teine trükis ilmunud raamat. Tema esimene raamat „Mäekünka jänes“ valmis Hiiumaa gümnaasiumis õppides loovtööna. Mõlema raamatu illustratsioonid on samuti noore autori enda loodud, inspiratsiooni allikaiks oma pere ja rahulikus tempos kulgev taluelu. „Kalur ja poiss“ on suurepärane (ja mitte ainus omataoline) näide, milleni võib välja jõuda kooli loovtööga, kui õpilasel on tugev seljatagune hea õpetaja ning kodune tugi innustava pere ja kasvukeskkonna näol. Kindlasti on vajalik õpilase enda järjekindlus ja põhjalik töösse süvenemine, kõige alus aga oskus ära tunda teema, mis tõesti huvitab ja on hingelähedane.