Aastal 1980, kui Eesti, Läti ja Leedu said iseseisvaks, sattus Baltimaade KGB paradoksaalsesse olukorda. Kunagi varem polnud ükski Nõukogude Liidu võimas ja tugev organisatsioon vaid mõne päeva jooksul hingusele läinud. KGB kadus, aga seal töötanud inimesed jäid. Ja ühtäkki leidsid nad end hoopis teisest maailmast.

Lavastaja Dmitri Jegorovi sõnul on aeg praegu piisavalt karm, et mitte mängida publiku negatiivsetel emotsioonidel. Seetõttu juhtuski nii, et „Keegi KGB-st“ lugudes on üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

„Suures plaanis kõik teavad, mis oli KGB, informatsioon on avalikustatud. Meie aga tahtsime väga kohtuda just inimestega, kes seal töötasid. Esialgu oli plaanis leida eri riikidest KGB kaastöölisi intervjueerimiseks. Mida arvavad need inimesed sellest ajast nüüd, kui kõik on muutunud? Mis juhtus nendega muutuste keerises? Ent see osutus väga raskeks. Lisaks avastasid intervjueerijad – dramaturgid Andres Popov ja Dan Jeršov Eestist, Danila Privalov Venemaalt ning Aleksandr Špilevoj Leedust – nii mõndagi endast ja oma perekonna loost.“

Laval on neli näitlejat: Ivo Uukkivi, Helgur Rosenthal, Martin Kõiv ja Henrik Kalmet, kes kehastavad tegelasi endistest KGB-lastest kuni neid jahtivate dramaturgideni. Kogu etenduse muudab eriliseks mitmete väga keeruliste tehniliste lahenduste kasutamine.

„Lavastuses peitub mitu väljakutset. Esiteks: kuidas rääkida avalikult millestki väga salajasest, mida keegi pole ikka veel valmis paljastama? Teiseks: kuidas teha väga valusal ja tõsisel teemal huumorit kedagi haavamata ning asja enda kurjust pisendamata. Ja lõpuks, kuidas anda seda kõike laval edasi veenvalt ning sujuvalt, kui samal ajal tuleb mässata iseenda filmimise ning live-ülekandega oma telefonist lavaekraanidele?“ küsib Henrik Kalmet.

Lavastust „Keegi KGB-st“ mängitakse Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses ja Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis Tartus.