Avalik pöördumine Vabariigi Valitsuse, riigikogu ja Eesti avalikkuse poole

5. oktoober 2021

3 minutit

934 vaatamist

Kui palju maksab noorte 21. saj oskuste kujundamine ja miks õpetajate järelkasv on takerdunud?

Kõikide haridustasemete õpetajate/õppejõudude järelkasvu küsimus on erinevate uuringute ja reaalse elu tõttu teravalt tõusetunud. Õpetajate vajadus on suurem, kui hetkel uusi õpetajaid tööle tuleb ja tööle jääb. Suur hulk õpetajaid läheneb pensionieale või on juba pensioniealine. Järelkasvu küsimust on arutatud Riigikogu saalis, Kultuurikomisjonis, kõikides fraktsioonides, haridustöötajaid ühendavates organisatsioonides, paljude haridusedendajatega. Tegevused on algatatud, kuid kohanemine ning tegevuste algatamine on pikaldane. Riik peab võtma poliitilise ja reaalse vastutuse Eesti hariduse jätkusuutlikuks kujunemisel.

Õpetajate järelkasv on takerdunud. Õpetajakutse väärtustamine ja õpetajate järelkasvu tagamine vajab kõigi tasandite süsteemset koostööd. Valitsuse pädevuses on töötada välja tegevusplaan ja koordineerida selle elluviimist, et Eesti haridussüsteem liiguks jõudsalt isiksus- ja arengukesksuse poole. (Aadu Must, Ettepanekud Vabariigi Valitsusele 12.03.2021 nr 2-7/21-62/1)

Ootused õpetaja töö kvaliteedile, kestvusele ja sisule on kasvanud, aga muutunud pole selle eest saadav tasu. Oleks mõistlik võtta haridustöötaja ehk õpetaja, õppejõu, kutseõpetaja jne kui kõrgelt haritud tippspetsialisti palgaarvestus osadeks lahti ja mõtestada ümber tegelikuks töötasuks.

Ootame riigikogu ja valitsuse samme:

• konstruktiivset programmi õpetajate järelkasvu jätkusuutlikkuse tagamisel;
• õpetaja palgamiinimumi sidumist keskmise palgaga;
• õpetaja ameti töösisu korrigeerimist vastavaks tegeliku tööajaga;
• õpetaja ameti karjäärimudeli väljatöötamist, millele vastaks ka n-ö astmepalk;
• tehtava lisatöö, mis ei mahu tööaja sisse (konsultatsioonid, HEV-õpilastega, sh andekatega tegelemine, õppematkad ja ekskursioonid, mentorlus, õpiprojektid, õppematerjalide loomine, õppekava arendustegevused, klassijuhatamine jms) tasustamist riiklikult kokkulepitud määrade alusel;
• kõikidele Eesti koolidele vajaduspõhise ligipääsu tagamist tasulistele Eestis loodud e-õppematerjalide keskkondadele ning kvaliteetsete õppematerjalide koostamise tasustamist.

Soovime näha, et riik võtab poliitilise ja reaalse vastutuse Eesti hariduse jätkusuutlikuks kujunemisel. Loob stabiilse ning ajakohase süsteemi koolipidajale, koolijuhile ja õpetajale õppetöö ning sellega kaasneva lisatöö väärtustamiseks ning väärikaks tasustamiseks.

Alla on kirjutanud haridusvaldkonna töötajate nimel Õpetajate Ühenduste Koostöökoja 22 haridusühendust:

• Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts
• Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing
• Eesti Geograafiaõpetajate Ühing
• Eesti Haiglaõpetajate Selts
• Eesti Haridustehnoloogide Liit
• Eesti Informaatikaõpetajate Selts
• Eesti Käsitööõpetajate Selts Aita
• Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit
• Eesti Keelepööre
• Eesti Keemiaõpetajate Liit
• Eesti Kehalise Kasvatuse Liit
• Eesti Klassiõpetajate Liit
• Eesti Kunstihariduse Ühing
• Eesti Lasteaednike Liit
• Eesti Majandus- ja Ettevõtlusõpetajate Selts
• Eesti Matemaatika Selts
• Eesti Muusikaõpetajate Liit
• Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu Kooliraamatukogude sektsioon
• Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit
• Eesti Tööõpetajate Selts
• Inimeseõpetuse Ühing
• MTÜ Hea Algus

Kommentaarid

Tere,

Olen väikeettevõtja, kahe täiskasvanud lapse ema ja nüüdseks ka vanaema.
Minu lapsed on täiskasvanud. Olen saanud näha koolisüsteemi alates 1990 aastast seoses oma laste koolis käimisega.
Vanem tütar sai oma traumad kätte sõimes: pandi 1,5 aastasena lihtsalt kusagile taharuumi nutma, et ei segaks teisi. Selle trauma jäljed on tal ka täiskasvanuna olemas. käib teraapias/ ei suuda siiani andeks anda, et ei kontrollinud salaja varem, mis hoius toimub.
Sain sellest teada, kui kogemata sukapüksid kotti jäid ja tagasi sõime suundusin/ sain teada et sinna oli teda viidud, kolituppa juba MITU KUUD IGA PÄEV/. Lisan, et kasvatajad tundusid armsad inimesed olevat.
Pidev oli oma lapse emotsionaalne toetamine ja iganenud arusaamad koolis. Kuna ise õppisin just algõpetust ja psühholoogiat, siis nende teadmiste rakendamist, mida õppisin, ma koolisüsteemis küll ei näinud.
Teise lapsega läks hästi, kuna sain ta panna lasteaeda 4 aastaselt ja seal olid uuendusliku maailmavaatega kasvatajad ja lapsed olid rõõmsad, loomingulised ja jäid traumeerimata… kuni saabus 1 klass.
Möödunud oli 7 aastat, vanem tütar alustas viimast aastat põhikoolis. Arvasin, et MIDAGIGI on muutunud: aga ei. Kuna laps oli kunstiliselt andekas, panin kunstiringi, mis oli tasuline. Tuli juba 2 korral nuttes koju, et õpetaja rikub kõik tööd ära. tahtsin õpetada enesekindlale lapsele varakult ise toime tulemist ja saatsin ta ütlema, et loobub kunstiringist.
See oli kooli juures ja TASULINE. 1 klassi tüdrukule tehti kurjalt selgeks, et ta PEAB seal edasi käima ja ÕPETAJA TEAB milline PEAB SEEN olema, ja pealegi on õpetaja selle rahaga juba arvestanud.
Mingis illusioonis arvasin, et saan õppeala juhatjale edastada sõnumi, et ei saa esimese klassi lapsi sõimata juba esimesel kuul ja ära hirmutada.
Oma üllatuseks kuulsin, et õpetaja TEABKI PAREMINI kuidas joonistada ja LOOMULIKULT on ta juba selle sissetulekuga arvestanud.
Kohe esimsese klassi kukkus kolinal kokku lootus, et midagigi on koolis muutunud.Lisaks ei ole kunstis andekas laps pärast seda mitte midagi joonistamisest kuulda tahtnud enam. Loodan, et vanemas eas siiski tekib uuesti see soov.
Edaspidi sain ise õpetata last, kui venekeele õpetaja hakkas ahistama põhjusel: tütar puudus koolist Euroopa meistrivõistluse pärast ning ladus kaksi ja mõnitas. Tahtsin teise gruppi üle viia, aga juba oli info ees, et minu tütar on nõme, kõva peaga ja ei allu korraldustele jne. Lõppes see nii, minu soovitusel ja aitamisel õppisime kõik perfektselt( et ei saak enam mõnitada) ja koolitasin last psühholoogiliselt ahistajatega käituma. Oli veel palju muudki. Üks tütardest on teaduste doktor ja teine kõrgel kohal jurist tänaseks. Tegelevad oma lasteaia ja koolitraumadega tadlikult.
Ühest küljest olen tänulik, et sain oma lapsi aidata, kuid siiski minu teadmised ei olnud veel piisavad toona.
Aga kõik vanemad ei ole õppinud algõpetust ja psühholoogiat.
Kas midagi on muutunud täna, EI OLE, mida näitavad ka laste enesetappude numbrid ja depressioonis lapsed. Seda ei saa ainult kodu ja ühiskonna süüks panna.
Lisaks on nüüd lapselaps lasteaias/ hoius oli 5 lapsega erahoid ja kõik sujus/ KÕIK ON SAMA. Kõik loomingulisus ja usk iseendasse saab jälle maha surutud.

Loen Teie pöördumist, et soovite raha juurde: kena, soovin aga teada, MIDA UUT OLETE ÕPPINUD VAIMSES PLAANIS: kuidas te kaitsete lapsi selle vägivalla ja ahistamise eest, mis koolis toimub, juba õpetaja vrs õpilane tasandil, seoses vakstineerimisega.
Lapsed elavad hirmus ja ka enesetapud seda näitavad. Sellest järeldub, et meie haridussüsteem on ka midagi valesti teinud.
Emotsionaalselt katkised vanemad kasvatavad emotsionaalselt katkiseid lapsi ja haridussüsteem lisab sinna veel juurde. KÕIK SÜVENEB,
Kui täna on meie ühiskonnas inimesed, kes vastanduvad ja on valmis teisi vangi panema, maha lööma teistsuguse mõtteviisi pärast siis ei ole meie ühiskonnas süsteem, kes lapsi INIMESTEKS kasvatab sellega hakkama saanud.
Milleks õpetada matemaatikat ja keemiat, milleks teada Mendelejevi tabelit, kui oskus OLLA INIMENE PUUDUB suurel osal.

Mina, kes ma oma isikliku tööga kindlustan endale igapäeva eluks vajaliku sissetuleku ja maksan makse, mille eest ka teile palka makstakse, tahan ma teada, mis on see lisaväärtus, mida te meie laste õpetamisel täna teisiti teete, mis aitab neil elus emotsionaalselt terveks jääda ja aitab INIMESEKS sirguda.

Ma väga ootan tagasisidet, või siis seda plaani, kui see olemas on: kuidas lastehoid/-aed ja kool aitavad kaasa emotsionaalselt terve INIMESE loomisele.

Heldi

Heldi Rebane

07.10.2021
Lugedes artiklit, pani see mind tõsiselt mõtlema ning avaldatud üleskutse vastu kriitilist hoiakut omama. Tuuakse välja, et õpetajatest on puudus ning õpetajaid läheb töölt ära. Omast käest võin öelda, et õpetajana olen sunnitud töölt lahkuma riigipoolse surve tõttu, kus minust kui tervest inimesest on tehtud ohtlik nakkuse levitaja. Siinkohal saan tõesti vaid öelda, et riik peab hakkama vastutama oma käitumise ja tegude eest. Näib, et meie riigis seadused enam ei kehti. Õpetajana võtan ma vastutuse jääda iseendaks, seistes oma maailmavaate ning tervisliku seisundi eest ning loodan siiralt, et ükski õpilane ei pea tulevikus seisma küsimuse ees, kas temale on kooliuks avatud või mitte. Kas see on tõesti õpetajate ja õpilaste, üldises mõttes inimeste ja inimlikkuse väärtustamine?
Nõustun Heldi Rebase kommentaariga, kus aktuaalne teema on iganenud arusaamad koolis ning õpilaste individuaalse arengu pärssimine. Üks kurvemaid asju on ka noore inimese väljakujunemise mittemõistmine – koolieas õpilane ei ole veel suuteline ise enda eest täielikku vastutust võtma ning ta võib korduvalt eksida. Talle peab jääma võimalus oma vigu parandada ning selle läbi ta õpibki kuidas olla inimene. Haridus ei saa olla standartne, vaid tuleb arvestada lapse omaruumi loomist (rääkides loomingulistest õppeainetest). Õpilane ei peaks mitte asju pähe tuupima, vaid ta peab oskama kasutada teadmisi selleks, et elus hakkama saada. Ta peab õppima asju nägema, nende üle arutlema, mõtlema. Rääkides konkreetselt kunstist, siis see on mõtlemise ja väljendamise viis, mille kaudu õpilane õpib end ümbritsevat nägema ja kirjeldama ning selle kaudu mõistma kultuuriajalugu.
Teine imekspandav fenomen on jutt psühholoogilise abi pakkumisest kriisi ajal, kuid samas surutakse lastele ette maskid, nad peavad tundide viisi olema arvutiekraani taga ning neile tehakse selgeks, et vaktsiinid on head. Kas see on tõesti teaduslik lähenemine? Kas pole mitte ajaloost tuttav asjaolu, et kui teadus postuleerib absoluutset tõde, on ideoloogia kerge tekkima? Pole ka siis ime, et (klassikaline) filosoofia kui õppeaine on meie ühiskonnas madala väärtusega.
Enda seisukohalt öeldes pean tõesti kahjuks nentima, et teistsugune mõtteviis ja lähenemine haridusele ei ole haridussüsteemis harjumuspärane. Kahjuks olen kogenud, et minu hääl on sumbunud normeeritud keskkonda.
Lõpetuseks, kelle jaoks see kool siis ikkagi on? Isiklikult leian, et kool peab olema õpilaste, mitte õpetajate päralt. Mitte teadmiste kvantiteet ja päheõpitud oskused, vaid tõepoolest kuidas olla inimene, kuidas püüelda paremuse poole, täita lubadusi, osata käituda ning teise inimesega arvestada. Mitte tehniline innovatsioon, vaid inimene kui looduslik olend. Kui ühiskond viib lapsed viimase piirini, siis kahjuks on ka teisitimõtleval õpetajal raske haridussüsteemi kitsakohti siluda.

Leila Lükko

24.10.2021

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!