Minult on korduvalt küsitud, milline peaks olema õpetaja karjäärimudel, mis motiveeriks noori õpetajaks õppima ja töötavaid õpetajaid erialast tööd edasi tegema.

Tänavu 16. märtsil kirjutas riigikogu kultuurikomisjoni liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits Õpetajate Lehes: „Olemasolevaid karjäärivõimalusi antud teemal on vaja üle vaadata, sest õpetaja karjäärimudel peaks motiveerima ka arengut. See ei tohiks olla ainult vertikaalne (ehk „lähen kooli õpetajaks, siis saan kunagi õppealajuhatajaks ja siis direktoriks. Ja reaalelus püsid sa pigem ühe ja sama koha peal sama palgaga“). Pigem võiks kasutada horisontaalset karjäärimudelit (ehk „olen õpetaja, samal ajal koolitan noori õpetajaid, annan välja õppekirjandust jne“ – et oleks rohkem võimalusi eneseteostuseks, sealhulgas lisateenistuseks)“.

Ega neid karjäärivõimalusi peale eelnimetatute olegi, kuid üllatab lisateenimise võimalus kui eneseteostuse osa. Kubits nimetab ka professionaalsuse seost töötasuga, toob vanast süsteemist (kuni 2014) näiteidki: Eesti koolis oli siis 25% vanemõpetajaid ja 5% õpetajaid-metoodikuid. Kui poliitik teaks Eesti koolilugu täpsemalt, teaks ta sedagi, et meil on osatud arvestada õpetaja töökogemust, eelkõige aga professionaalsust ja tulemuslikkust.

Uuendustuhin on kestnud juba üsna pikalt, kuid kahjuks pole osatud arvukatele strateegiatele ja mudelitele sisu leida. Lõpuks teatab ta: „Kultuurikomisjon on koostanud ja saatnud valitsusele oma ettepanekute loetelu, kuidas tagada õpetajate järelkasvu. Pall on nüüd haridus- ja teaduministri väravas ja tegutseda on vaja kohe.“

Õpetaja kutsekindlus

Loetelu pole avatud, ei öelda ka, mis ja miks võiks kasu tuua. Kui aga ministrile pakutakse soovitusi, „kuidas tagada õpetajate järelkasvu“, siis pole päris probleemi mõistetudki. Järelkasv alles õpib õpetajaks, aga probleem on ju palju laiem: see puudutab eelkõige õpetaja kutsekindlust. Õpitakse, töötataksegi mõni aasta ja minnakse „parematele jahimaadele“. Koolijuht peabki siis tööle võtma võib-olla aktiivse, ent asjatundmatu inimese, kes tahab õpetajatööd proovida. Ja proovib ta seda paraku laste peal.

Aga kui pall väidetakse olevat ministri väravas, siis on üsna keeruline mõista, kes kellega või(s)tleb, muidu ju palle väravasse ei lööda. Isegi kujundlikult mitte, sportmängudest rääkimata. Või on tegemist omaväravaga?

Haridusminister Liina Kersna ütleb vastuseks (ÕpL, 27.08): „Karjäärimudelist rääkisime palju õpetajate järelkasvu aruteludes nii riigikogus kui ka ministeeriumis laiapõhjalises komisjonis. Tegelikult ei olegi kokku lepitud, milles karjäärimudel seisneda võiks. Minu enda kujutluspilt on, et horisontaalne karjäärimudel oleks seotud ülikoolides pakutavate mikrokraadidega, mis õpetajatele võiksid olla tasuta. Näiteks kui olen end täiendanud andekate laste toetamisel, siis see on minu karjäärimudel − keskendun ühele valdkonnale. Õpetajatele võiks need mikrokraadid anda võimaluse laiendada oma kompetentsust ja saada koolis spetsiaalseid ülesandeid.“

Mida tähendab „laiapõhjaline komisjon“ ja kas on ka kitsapõhjalisi või hoopis põhjata komisjone? Kes selle liikmetest on kursis eri karjäärimudelite või haridusökonoomikaga? Kas saab kõnelda ka teaduspõhisusest? Omandatud mikrokraad ei tähenda ju ometi mudelit! Mudel on näidis, eeskuju, mille järgi saaks näiteks ka õpetaja professionaalset arengut tunnustada.

Kui mina aineõpetajana oskan hästi nt andekaid õpetada, kes siis tegeleks tavaliste ehk kolmepoiste-tüdrukutega? Kes annab mulle neid spetsiaalseid ülesandeid ja mis saab minu nn tavatundidest? Aruka õpetajakoolitusega riikides saab tulevane õpetaja tänapäeva koolis töötamiseks tarvilikud baasoskused kätte ülikoolis.

Poliitretoorika võiks ehk ära kannatada, aga küsijaid häirib kõige enam termin „horisontaalne mudel“. Eriti kui ministri sõnul polegi veel „kokku lepitud, milles see mudel seisneda võiks“. Ometi pole horisondi mõiste ei oma tava- (silmapiir) ega ka piltlikus tähenduses (silmaring, tulevikuvõimalused) kusagile kadunud. Uurisin pisut selle termini tekkelugu.

Professionaalne areng

Karjääri mõistet on mitmeti defineeritud ja selleks mitmesuguseid mudeleidki loodud, kuid üldiselt mõistetakse karjäärina ametikohti, mida töötaja läbib ning millega kaasneb tema staatuse muutus ja ootuste täitumine, samuti peetakse seda sünonüümiks edukale teenistuskäigule. Kui traditsiooniline ehk lineaarne karjäär tähendas liikumist ametiredelil ülespoole (st vertikaalne liikumine) kõrgemale, vastutusrikkamale ja paremini tasustatud ametikohale, siis on lisandunud ka nn horisontaalne karjäärikäsitlus, st liikumine samal ametitasandil. Niisuguse mudeli kohaselt ei ole karjääri tegemine mitte ainult ametikoha vahetus, vaid seda on võimalik teha ka ühe ametikoha piires.

Õpetaja professionaalne areng on siiski dünaamiline liikumine kõrgema kvaliteedi poole. See lubab kogu elu õppida, oma tööd pikemas perspektiivis plaanida, kujundada ka optimaalne töösüsteem oma koolis. Kuigi tänapäeval muudetakse sageli tegevusala tööturul, on õpetajatöö siiski suhteliselt stabiilne ja erialapõhine tegevus. Koolis ei saa rakendada ärimudeleid, sest tegemist on spetsiifilise organisatsiooniga, kus on vaja kohandada eri töövorme, tagamaks kõigi õpilaste vähemalt rahuldav õpiedukus.

Seetõttu ongi horisontaalse mudeli rakendus küsitav, sest ega muusikaõpetaja ikka gümnaasiumis füüsikat õpetama hakka. Otstarbekas on, et õpetaja karjäärimudel oleks vertikaalne ja näitaks tema professionaalset arengut ja õpetajaoskuste kvalitatiivset tõusu. Professionaalsus tähendab oskust midagi hästi ja tulemuslikult teha. Ja kasu on sellest eelkõige õpilastele.

Lahendusi on mitmeid

Vaatame veel mõnda poliitikute ettepanekutest. Ei kujuta ette, kuidas noore õpetaja koolitamine ja õppekirjanduse koostamine igapäevatöö kõrvalt toimub, kui teame täiskohaga õpetajate tegelikku töökoormust. Praktikandi juhendamine MA-tasemel on üks asi, ülikoolist BA-tasemel tulnu (see nüüd ju kõrgharidus!) järje peale aitamine teine ja mentoriks olemine neile, kellel pole varasemat kokkupuudet ei õpetatava aine ega koolikorraldusega, hoopis keeruline ettevõtmine. Kuitahes professionaalne õpetaja ei asenda ülikooliõpinguid.

Õppekirjanduse väljaandmise soovitus on lihtsalt vastutustundetu ja ka asjatundmatu. Iga juhuslikult koostatud ja veebi üles laetud ülesanne või harjutus ei tähenda veel oskust koostada koolikõlbulikku ja RÕK-ile vastavat õppevara. Poliitik ei tea, et ühe õpiku koostamine eeldab aine, koolipraktika, metoodika ning õppekeskkonna võimaluste kõrgtasemel tundmist. Ja vähemalt kahte aastat pingelist tööd, mida öötundide hobina ei harrastata. Pealegi seob autorit leping teise tööandjaga, st kirjastajaga, kes autoriteks õnneks juhuaktiviste ei kutsu.

Minister räägib mikrokraadidest ja sellega olemegi jõudnud õpetajakoolituse juurde. Tore, kui neid pakutakse tasuta, kuid neile peab eelnema akadeemiline ülikooliharidus. Praegugi eeldatakse, et õpetaja on magistrikraadiga, aga kas ülikoolis valdavalt nädalalõppudel toimuv sessioonõpe ikka annab vajaliku lähtealuse koolis töötamiseks? Kas ei peaks analüüsima, mis meie õpetajakoolituse õppekavades vajaka on? Kui praegu on eriline puudus reaalainete õpetajatest, siis miks tõrjutakse juba aastaid TTÜ inseneripedagoogikakeskuse taotlusi korraldada rohkem populaarseid täienduskursusi? Kas ainult sellepärast, et vaid TÜ ja TLÜ on kutsutud ja seatud (loe: lubatud) õpetajakoolitusega tegelema?

Inseneride ümberõpe gümnaasiumiastme reaalainete õpetajateks oli näiteks Šveitsis juba aastaid tagasi üliedukas. Ka praegu on Eestis töötavatest keemiaõpetajatest 75% TTÜ taustaga. Räägime õpetajate puudusest, aga ei luba tegutseda neil, kes potentsiaalsele õpetajale vajalikku pakuvad.

Praegune olukord viitab selgelt vajadusele taastada Eestis süsteem: õpetaja põhikoolitus, täienduskoolitus-nõustamine ja sisuline inspekteerimine. Viimasest ei tohi ju enam rääkidagi, aga praeguse juhuslikkuse jätkudes me „maailma kõige targem rahvas“ varsti enam ei ole.

Tegelikult peaksid poliitikud suutma küsida laiemalt: milline on Eestis tööjõukorraldus? Milline on haridusnõudlus vajaliku tööjõu, sh vajalike õpetajate, medõdede jt olemasoluks tööturul? Kas ja millises ulatuses peab rakendama tasulist kõrgharidust? Kes sellega tegeleb ja millised on meetmed? Kes vastutab ja mille eest konkreetselt? Kas peaks kaaluma õppelepingute rakendamist? Hariduspoliitilisi lahendusi on mitmeid, aga projektidele, komisjonidele ja MTÜ-dele tuginemise asemel on vaja süsteemseid ja professionaalseid lahendusi.