Kolme eraldi gümnaasiumisüsteemi (riigi-, munitsipaal- ja era-) samaaegne toimimine tekitab segadust ja raiskab ressursse. Omavalitsused ei mõtle selle peale, et kui nad oma gümnaasiumiharidusest kümne küünega kinni hoiavad ja õpilased sinna suunavad, lähevad noored üldse minema. Oxfordi või Tallinna-Tartusse. Paljud ei tahagi gümnaasiumis õppida. Kas siis pea ei võta või viitsimist ei ole.
Muidugi on valikuvõimalus ja konkureerimine parima hariduse nimel tervitatav, aga samas piirkonnas tegutsevad koolid tihti dubleerivad ega koordineeri oma tegemisi. Kahtlen, kas see on mõistlik, kui gümnaasiumid iga hinna eest ka kutsekoolide õpilasi endale meelitavad, et neid siis kõrgkooliks ette valmistada. Näiteks Šveitsis läheb noortest kõrgkooli vaid kolmandik. Enamik õpib ameti ja siis arendab enda teadmisi-oskusi, lähtudes huvist, võimetest ja edasisest karjäärist.
Kogu haridus ei pea olema riigi hallata, see peaks lähtuma kohalikest eripäradest. Igal pool ei pea haridus olema ühesugune. Õppekava olgu riiklik, aga kool on kohalikule kogukonnale enamat kui lihtsalt koolimaja. Kas kooli uksed on ka õhtul lahti ringideks ja koosolekuteks, kas kool osaleb kohaliku elu arendamisel või on eraldiseisev klooster, mille uks pannakse kell kolm pärast tunde kinni ja mis seisab ülejäänud aja tühjana? Kui omavalitsus ei paku oma elanikele vajalikku haridust, siis milleks seda üldse vaja on?
Samas on riigil enam ressurssi gümnaasiumiharidust pakkuda kui KOV-idel, kuid riigigümnaasiumid ei pruugi tahta olla kohaliku eluga seotud – ajavad oma asja, kohalik elu ja võim jäävad kaugeks. Muidugi sõltub kohalik koostöö palju ka koolijuhtidest.
Uue hariduse arengukava strateegilised eesmärgid on minu arvates üldplaanis asjakohased: õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvalt haridustasemete ja -liikide vahel liikuda; Eestis on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, mitmekesine õpikeskkond ning õppijast lähtuv õpe; õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele. Siiski kisub arengukava kohati suuresõnaliseks soovmõtlemiseks, sest segaseks jääb selle rakendamine: kes mida ja kas üldse teeb, me veel ei tea. Kui „haridusvaldkonna arengukava elluviimist koordineerib Haridus- ja Teadusministeerium“ ja „arengukava elluviimist ja aruandlust toetab laiapõhjaline juhtkomisjon“, siis kes ikkagi neid muutuseid juhib ja vastutab ning millal tekib ja mida sisaldab tegevuskava?
Kättesaadavus on selgelt ääremaa kahjuks, kus napib nii kõrghariduse võimalusi, kuid kus ka üldharidus on niruma kvaliteediga: vähem on ressursse ja noori õpetajaid. Praegu ongi üks suuremaid probleeme, et kutse- ja kõrgharidussüsteemi vahel on müür, mis kuidagi ei murene.
KOV-idele on märksa olulisemad kutse- ja kõrgkoolid, kuna need valmistavad piirkonnale töötajaid ette. KOV-id on keskendunud oma nn torukoolide ja gümnaasiumide hoidmisele. Piltlikult tegutsevad nad selle nimel, et võimalikult paljud noored saaks ära minna. Kutsekool oleks suurele osale noortest, kelle pea ei võta ja viitsimist ei ole, palju kindlam valik. Neid tuleb ülikooli lapsepõlve pikendama päris palju. Samas tuleb nagu Šveitsis tagada sujuv, suurt paberimajandust vältiv edasiõppimine järgmistes õppeastmetes ja seda ka igati paindlike õpivormide ja stipendiumitega soodustada.
Koolivõrk ja kohalik areng
Iga uue probleemiga tegelemisel on kolm taset:
- probleemi adumine ja defineerimine,
- otsus probleemiga tegeleda, et sinna raha panna,
- võimekus probleemiga tegeleda, kas on olemas spetsialistid?
Kohalik areng sõltub üha enam kutse- ja kõrgkoolidest.
- Vaid gümnaasiumite hoidmine soodustab võimekate noorte äravoolu.
- Nõudlus kõrgema haridusega spetsialistide järele kasvab, kuna majanduse teadmusmahukus suureneb.
- Vaja on enam 5. ja 6. taseme haridusega spetsialiste.
- Võimaldada tuleb lihtsat edasiliikumist kutseharidusest
kõrgharidusse. - Mikrokraadid võiksid saada haridussüsteemi lahutamatuks osaks,
et tööturu vajadustega kohaneda.
Uues hariduse arengukavas on hariduskonsortsiumid, mis on hea idee sidumaks piirkonna eri tasandi koole. Kuidas seda aga teostada?
Täiesti omaette teema on pikaajalised töötud ning vanemaealiste ümberõpe. Taas on siin vaja linki ennekõike kutsekoolidega.
Soovitused.
- Uued valitavad volikogud kohe koolituma! Et oleks selge, mis on ikka omavalitsuse roll, võimalused ja vajadused
hariduse korraldamisel. - KOV-ide haridus- ja arendusinimesed ühiskoolitustele! Et pakutav haridus vastaks enam vajadustele ning et nad omavahel võrgustuksid ja üksteiselt õpiksid.
- Sotsiaal- ja haridusosakondade koostöö tihendamine, et abivajajaid enam harida ja valmistada nad tööks ette.
- Rakendada riiklikud tulemuspõhised ümbeõppeprogrammid regiooniti, kus
- esmalt selgitada koostöös ettevõtjatega konkreetsete spetsialistide teadmiste-oskuste vajadus 3–4 aasta vaates ja
- lõplik tulemusraha maksta välja siis, kui töötaja on leidnud regioonis töökoha.
Samal teemal: KOOLIVÕRK: Eesti koolivõrku ootavad ees suured muudatused (ÕpL 24.09)
Lisa kommentaar