2022. aasta septembris avab Tartus uksed erakool, mis on Tartu luterliku Peetri kooli uus õppesuund ning kus hakkavad õppima lihtsustatud õppekava toimetuleku- ja hooldusõppe õpilased. Kooli loomise eestvedaja on lapsevanem Monika Õun, kelle tütre järgi sai kool nime Karolini kool.

Monika Õun, millal ja miks selle kooli loomise mõte tekkis?

Mõte tekkis juba mitu aastat tagasi. Minu tütar Karolin sündis haruldase geeniveaga, mis avastati siis, kui ta oli kaheksakuune. Praegu on ta kaheksa-aastane, ei kõnele ega kõnni ning saab seista ja istuda ainult abivahendite abil. 

Selle suve lõpuni sai Karolin käia Tartu Pääsupesa lasteaias erirühmas. Kuna me mõlemad abikaasaga käisime täiskohaga tööl, oli see meie jaoks ideaalilähedane lahendus. Kohapeal olid olemas kõik spetsialistid, keda laps vajab: füsioterapeut, eripedagoog, vahepeal ka logopeed, lasteaias on isegi väike bassein. Laps sai päeva jooksul lasteaias kätte kõik vajalikud teenused, ta sai süüa ja magada, oli hoitud ja hoolitsetud. 

Kui Karolin sai kuueaastaseks, tuli hakata mõtlema tema koolimineku peale. Teadsin, et Tartus on erikoole, aga põhjalikumalt süvenedes sain aru, et tema jaoks on võimalik ainult üks variant, Maarja kool. Käisime seal avatud uste päeval ja hiljem ka individuaalselt vestlemas. Nägime, et selles koolis töötavad suure südamega inimesed, aga paraku on seal palju õpilasi ning mul ei tekkinud kindlust ega südamerahu, et saan lapse terveks päevaks sinna jätta. Karolin ei räägi, ta ei saa ise asendit vahetada ja on hästi helitundlik, liiga rahvarohke keskkond ja müra traumeerib teda. Toimetuleku- ja hooldusõppe õpilasi võetakse vastu ka Kroonuaia kooli, aga see on veel suurem kool, pealegi ei pääse sinna ratastooliga. Karolinil on vaja väiksemat seltskonda ja vaiksemat keskkonda. Mulle tundus ebaõiglane, et tavaõppija jaoks on Tartus 27 põhikooli, minu lapse sarnastele lastele aga ainult üks. Tuligi mõte, et kui luuakse eralastehoide, peab olema võimalik teha ka erakool. Praegu on tütar koduõppel.

Millest te alustasite ja kuidas see teekond kulges?

Ühel õhtul sattusin guugeldades artiklile kolme erivajadusega lapse emast, kes asutasid 2003. aastal Harjumaale Salu kooli, mis on samuti erakool. Võtsin nendega ühendust, saime kokku ja rääkisime pikalt, kuni mõistsin, et ma ei ole suuteline seda kooli üksi tegema. Pöördusin Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonda ja uurisin, kas leidub mõni üliõpilane, kes tahab kirjutada magistritööna projekti, mida hakkaksime koos ellu viima. Sealt suunati mind edasi haridusinnovatsiooni õppekava programmi juhi juurde, kes tegi mulle ettepaneku ise õppima tulla. See tundus võimatu ettevõtmine, kui käid tööl ja peres on lapsed, kellest üks vajab kogu aeg abi ja järelevalvet. Abikaasa aga lubas mulle toeks olla ja läkski nii, et lõpetasin sel suvel magistriõpingud haridusinnovatsiooni erialal. See aeg oli täis suuri väljakutseid, kuna vahepeal sündis meie perre ka kolmas laps: Karolinil on 6-aastane vend ja 9-kuune õde. 

Kas saadud teadmistest on kasu olnud?

Jah, õppekava täitis mu ootused ja vajadused 100%, lisaks sain hästi palju tuge ja inspiratsiooni oma kursusekaaslastelt. Igaüks aitas mind natuke edasi, üks kontakt viis teiseni, kuni 2020. aasta septembris kohtusin Tartu luterliku Peetri kooli direktori Tarvo Siilabergi ja juhatuse liikme Õilme Saksaga, kes pärast minu jutu ärakuulamist olid nõus koos edasi minema ja lahendusi otsima. Minule emana oli see hetk, mil tundsin, et vähemalt pool koormast võeti minu õlgadelt ära. Nüüd oleme aasta aega selle nimel tööd teinud ja teeme veel ühe aasta, et saaks järgmisel sügisel kooli avada.

Mis teemal te oma magistritöö kirjutasite?

Uurisingi, milline peaks toimetuleku- ja hooldusõppe õpilaste kogupäevakool olema. Viisin läbi ka uuringu, mille käigus küsitlesin 65 erivajadusega laste peret. Arvan, et selle, mida soovisin oma magistritööga saavutada, ma ka saavutasin. Tahtsin näidata, et ma ei ole selles olukorras üksi, vaid need inimesed on päriselt olemas ja neil on päris mured. Samuti on nüüd must valgel kirjas nende perede kõige suuremad väljakutsed. Minu magistritöö tõigi välja kaks kõige suuremat probleemi: üks on see, et kui teenuseid koolis kohapeal ei ole, peavad vanemad käima lapsega spetsialistide juures tööajast. Kui emal või isal ei ole võimalik töölt ära käia, jääb laps tõenäoliselt teenustest ilma. Teisalt on neidki peresid, kus üks vanem on seetõttu koduseks ehk tööturult eemale jäänud. Teine suur probleem on, et kui koolipäev lõpeb enne tööpäeva lõppu, ei saa lapsevanem käia täiskohaga tööl. Tal lihtsalt pole kedagi, kes viiks lapse koolist koju ja oleks temaga koos kuni vanema töölt tulekuni. Erivajadusega laste peredele on küll ette nähtud tugiisikud ja lapsehoidjad, aga teenuse maht on väike ja neid inimesi on täiesti võimatu leida. Nii et minu magistritöö tõestas ühtlasi, et ehkki iga lapse lugu on erinev, on perede mured identsed. Neid kahte suurt probleemi soovimegi lahendada kogupäevakooli loomisega, kus on integreeritud nii hariduse kui sotsiaalvaldkonna teenused.

Mul on väga hea meel, et sotsiaalministeerium algatas erivajadusega laste tugisüsteemi reformi ning kaasas nõuandjatena ka lapsevanemaid. Mulle kõige südamelähedasem punkt selle reformi kavas ongi, et teenused peavad olema seal, kus on laps – lasteaias või koolis. Tahamegi võtta spetsialistid töölepinguga kooli tööle, et vanem ei peaks keset tööpäeva lapsega mitmes eri asutuses käima. Tean, et paljud koolid üritavad probleemi samamoodi lahendada, Tartu eelis on, et siin on spetsialiste mõnevõrra rohkem.

Oleme seadnud eesmärgiks, et kõige olulisemad ja nõutumad spetsialistid, nagu füsioterapeut, eripedagoog, logopeed, loovterapeut, oleksid koolis olemas. Kui kohe ei õnnestu kõiki värvata, loodame saada mõne teise asutusega kokkuleppele, et nende spetsialist hakkab meie õpilaste juures käima. Pealegi ei ole Karolini kool eraldiseisev kool, vaid Tartu luterliku Peetri kooli üks haru ning osa spetsialiste on palgatud kogu õppeasutuse peale. Näiteks psühholoog, kes saab nõustada ka meie õpilaste peresid.

Kuidas Tartu linnavalitsus ettepanekusse suhtus?

Linnaametnikke oli vaja mõnevõrra veenda, et lapsevanemal peab olema valikuvõimalus. Üksainus kool seda ei ole, ükskõik kui tublit tööd seal tehakse. Erivajadusega laste arv suureneb aasta-aastalt ja Maarja kool on juba praegu võrdlemisi rahvarohke. Õnneks võttis linnavolikogu eelmine koosseis veel oma viimasel istungil ühehäälselt vastu määruse muudatuse otsuse, millega linn toetab toimetuleku- ja hooldusõppe lastele teenust pakkuvaid eraüldhariduskoole võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega. Leiti, et lapse ja pere jaoks ei peaks teenuse kättesaadavus olema piiratud sellega, millises koolis laps õpib või kes on koolipidaja. 

Kuidas õppetöö Karolini koolis välja hakkab nägema?

Kool hakkab tööle kaasaegses hoones Pikk 10, kuhu maja üürileandja on lubanud ehitada ka lifti ja basseini. Tahame kujundada sellise koolipäeva, mis on iga lapse jaoks kõige parem. See tähendab, et just siis, kui laps suudab üht või teist tegevust kõige paremini teha ja vastu võtta, me temaga seda ka teeme. Kl 7.30–17.30 on kooli uksed avatud, aga kohale võib tulla ka hiljem ja lahkuda varem – rütm kujuneb vastavalt perede vajadustele. Väikeses koolis saame olla hästi paindlikud ning iga lapse eripära ja harjumusi arvesse võtta. Meil on kaks liitklassi, mõlemal oma klassiõpetaja, aga me ei hakka klasse rangelt eristama, vaid paigutame lapsi oskustundide või teraapiate ajaks aeg-ajalt ka ringi, arvestades nende vajadusi ja võimekust. Hästi oluline põhimõte on, et toimetuleku- ja hooldusõppe lapsed õpivad koos.

Loome ka puhkamise, mängimise, õues viibimise võimaluse. Laps, kes ära väsib, saab päeval magada, teised teevad samal ajal midagi rühmas, õpivad õues või on teraapias. Asjalik tegevus käib kogu aeg, aga just sellises tempos ja sel määral, nagu lapsed on võimelised vastu võtma. 

Kogupäevakooli eelis ongi, et meil on kasutada terve päev, mille jooksul saab ära teha nii vajalikud õppetegevused kui pakkuda tugi- ja rehabilitatsiooni teenuseid. 

Kui suur on õppemaks?

Seaduse järgi mitte rohkem kui 25% alampalgast. Sel aastal oleks see 146 eurot kuus, järgmisel aastal natuke kõrgem, kuna alampalk tõuseb. Sellest me üle ei lähe. Pered on öelnud, et see ei ole oluliselt kõrgem lasteaia kuutasust, nii et suures plaanis väljaminekud nende jaoks ei muutu.

Kas mõned pered on juba kooli vastu huvi tundnud?

Esimesel õppeaastal on plaanis vastu võtta kaksteist õpilast. Üheksa perega oleme juba kohtunud, kõik lapsed on vanusegrupis 7–10. Osa lapsi tuleb meile lasteaiast, osa mõnest teisest koolist. Ootame lapsi ka Tartu lähivaldadest, kus toimetuleku- ja hooldusõppe lastele sobivat kooli ei ole. Meie soov on kaasata pered, kelle lapsed siin õppima hakkavad, samuti tulevane personal juba aegsasti, et töötada ühiselt välja võimalikult hea lahendus. Samuti õppida nii palju kui saab teiste sarnaste koolide headest kogemustest, aga ka viltuvedamistest. Seda ootab meilt ka haridus- ja teadusministeerium, kes eelmisel sügisel otsustas meid katseprojekti korras toetada. Projekti eesmärk on töötada välja toimiv kontseptsioon, mida hakkame Karolini koolis katsetama ja arendama ning tutvustame hiljem ka teistele huvilistele.

Kuidas töötajate leidmine on läinud?

Üllatavalt hästi, arvestades, et alustasime värbamisega alles oktoobri keskel. Algusest peale on olnud kaasamõtlejatena meeskonnas tulevane õppejuht ja mõlemad klassiõpetajad, kõik kolm on ühtlasi eripedagoogid. Meil on mitu tugevat füsioterapeudi kandidaati, samuti kandidaate tegevustoetaja ja loovterapeudi kohtadele. Kõige suurem väljakutse on leida logopeed.

Mis on järgmine samm?

Järgmine samm on otsida toetajaid käivituskulude: sisseseade, mööbli, abivahendite jne hankimiseks. MTÜ-na ei ole meil selleks ressurssi. Ladies Circle Estonia on valinud Karolini kooli kaheks aastaks oma heategevusprojektiks ja võtnud südameasjaks meie füsioteraapiaruumi sisustamise. Round Table Eesti Tartu klubi on lubanud ehitada meile aiapaviljoni ja leida teisigi võimalusi abistamiseks. TLPK kogukond on otsustanud toetada Karolini kooli eluõppe ruumi sisustuse hankimisel. Vaikselt lisandub ka ettevõtjaid ja eraisikuid, kes abi pakuvad. Kirjutame ka asjakohaseid projekte ja kasutame Hooandja platvormi.

Mis annab teile jõudu seda kõike teha?

Kuna nii minu tütrel kui ka minul endal on seda lahendust väga vaja, olen kuskilt saanud sisemise jõu ja energia, et kooli loomist kogu hingega vedada. Sellist asja, et ei saa, ei ole minu arvates olemas. Igale probleemile peab olema lahendus.