Solvuge või ärge solvuge, aga tollel igati neetud nõukaajal austati õpetajat rohkem kui tänapäeval – õpetaja oli õpetaja, aga tänapäeval on ta lihtsalt teenindaja. Kui võrrelda palganumbreid, siis ei ole sisuliselt midagi muutunud … Või on? Nõukaajal oli õpetajal terve hulk soodustusi ja loota oli isegi mõningast palgatõusu seoses tööstaažiga – nüüd ei sedagi!

1. oktoobri Õpetajate Lehes ilmus minu mõtisklus sellest, miks ei jagu Eestis noori õpetajaid. Tagasisidest adusin, et kirjutasin loo kurttummadele, kuigi palusin konstruktiivset tagasisidet. Pakkusin ju välja terve hulga ettepanekuid, aga paistab, et tulutult. Näib, et õpetaja on juba nii ära kurnatud ja vaevatud, et ei viitsi enam isegi oma õiguste eest välja astuda – hea et mingigi töökoht ja elatis olemas.

Ajakirjanduses on ikka ja jälle juttu sellest, et pooled Eesti õpetajatest on juba pensionieas. Nad on karastunud ja igasuguste katteta lubaduste, ootuste-lootuse luhtumise tõttu kibestunud. Seega pean selles artiklis mõneti kordama oma juba tehtud ettepanekuid.

Ometi ei ole ma veel kaotanud lootust ja julgen vaba inimesena jagada oma arvamust, kartmata, et keegi mind vallandab. Olen loominguline pensionär ja teen õpetajatööd poole kohaga, ning seda peamiselt Räpina aianduskooli Maarja küla abiaednike õpperühmas. Mulle õpetajaamet meeldib ja töös intellektipuudega noortega tunnen ka ennast noore ning vajalikuna, ja mis peamine – arenguvõimelisena. 2022. aasta märtsist saab mul õpetajaametis oldud 45 aastat.

Millised õigused võiksid siis õpetajal minu arusaamise järgi olla?

• Õigus viisakale, mittesolvavale kohtlemisele.
• Õigus segamatult tundi anda.
• Õigus esmastele tasuta töövahenditele,nagu arvuti, aga ka prillid ja erialased raamatud (sh digiraamatud). Pea kõigil teistel erialadel tagab ju tööandja tasuta töövahendid. Kas õpetajaamet on siis mingi erand?
• Õigus õiglasele tunnitasule. Ühe tunni ettevalmistamiseks (kahjuks saab õpetaja palka ainult klassitunni eest) kulub tööd südamega tegeval õpetajal minimaalselt paar tundi (e-õppes ja erivajaduste laste olemasolul veelgi enam). Rõhutan, et sageli kaasnevad õpetajatööga muud lisakohustused, mis samuti ei peegeldu kättesaadavas töötasus. Kuidas sellest ometi aru ei saada?
• Õigus õpperühma psühholoogilisele normsuurusele, mis on 8–12 õpilast, ja seda lasteaias ja algklassides. Rühma suuruse dikteerib erivajadustega õpilaste arv rühmas. Kui neid on juba kolm ja enam, on vaja ka abiõpetajat.
• Õigus olla oma ainetunnis loov. Ning ainekava võiks olla paindlik. 
• Õigus tegelda oma ametialase tööga ja keelduda selle kõrval olemast psühholoog, eripedagoog, logopeed, sotsiaaltöötaja jne.Küll peab õpetaja saama vajaduse korral nendelt abi ja tuge, ning seda reaalajas.
• Õigus psühholoogilisele supervisioonile, ja seda vähemalt kaks korda aastas ning kooliväliselt.
• Õigus ettenähtud kahekuulisele puhkusele, ja seda ilma igasuguste mööndusteta.
• Õigus aastasele tasulisele puhkusele enesetäienduseks iga viie tööaasta järel.Selle puhkuse ajal täiendaks õpetaja end kümme kuud kõrvalerialal, näiteks omandaks suhtlustasandil mõne võõrkeele.
• Õigus ametialasele karjäärile ja süsteemsele töötasu tõusule, milles kajastuksid tööstaaž, täienduskoolitus ja võõrkeelte omandamine suhtlustasandil, kirjutiste ja õppematerjalide avaldamine jne.  
• Õigus eksida ja olla mõistetud, saada aega tehtud vigade parandamiseks ja vajadusel ka professionaalset abi.
• Õigus mitte sõltuda õpilaste ja nende vanemate heakskiidust.
• Õigus mitte sõltuda lastevanemate äärmuslikest nõudmistest, nende usulistest ja argelulistest tõekspidamistest.
• Õigus analüüsida oma potentsiaali areneva õpetajana ja otsustada oma tööalase tuleviku üle. 

Lisaks on õpetajal vaja julgust õigel ajal õpetajaametist lahkuda ning väljuda Don Quijote rollist võitluses hariduselu takistavate tuuleveskitega – matavad sind ikka lähedased, mitte kool ega riik.

Lõpetuseks tsitaat emeriitprofessor Ülo Vooglaiu mõtisklusest haridusest: „Hariduse eelduseks on vaimsus, kultuuriside ajalistes ja ajatutes, olevikulistes, minevikulistes ja igavikulistes mõõdetes …“

Jään põnevusega ootama parandusi ja täiendusi.