Muinasjuturaamatutes kohtab lisaks Lumivalgekesele nime Lumivalguke. Paljud kurjustavad selle peale teadjalt, et õige on üksnes esimene, mis kätkeb võrdlust „valge kui lumi“, samas kui teine sisaldab arusaamatut viidet „valgule“ ja jätab mulje, nagu oleks nimi ilma vähendusliiteta mitte Lumivalge, vaid Lumivalk.

Tegelikult, nagu keeleinimesed siin-seal ka seletanud on, pole vale kumbki nimi, julgelt võib kasutada mõlemat. Vahe seisneb lihtsalt selles, et Lumivalgekese nimes on üks meelitav-hellitlev vähendusliide, -ke (nagu ka sõnades „sõbrake“, „lollike“ ja „tuuleke“), Lumivalgukese nimes on vähendusliiteid aga kaks, omastava käände tüvevokaali asendav -u ja siis jälle seesama -ke. Ja just nagu „valgeke“, tuleb ka „valguke“ kõnealusel juhul sõnast „valge“, mitte „valk“.

Sama, u-vähendusliide on koos liitega -ke veel näiteks sõnades „mustuke“ (musta karvaga loom), „naisuke“, „lapsuke“, „lambuke“, „paluke“, „märjuke“, „nooruke“ ja „kõhnuke“, üksinda aga sõnades „poisu“, „poju“, „jänku“, „kiisu“, „kutsu“, „notsu“ ja „ratsu“.

Henn Saari on toda u-liidet nimetanud muistseks hellitlevaks vähendusliiteks, leidnud, et seda sisaldav õrn ja arhailine Lumivalguke sobib muinasjutuneitsi nimeks väga hästi, ja toonitanud, et Lumivalguke on vigane siis ja ainult siis, kui vigased on ka „naisuke“, „poisu“ ja „kiisu“ (Eesti Raadio „Keeleminutite“ saade „Vana ja uut. Tuhkatriinu ja Lumivalguke“, 12. aprill 1969).

Ka „Eesti keele käsiraamat“ kinnitab Lumivalgukese eluõigust: „Erilise hellitleva ja õrnutseva tundetooni annab u- ja kene-liite koostarvitus. Topeltdeminutiive on nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene.“

Muuseas, u-liitega Lumivalgukese nime võis raamatukaanel näha juba 1877. aastal, mil ilmus ilusate värviliste piltidega „Lumivalgukese“ muinasjutt Wilhelm Friedrich Eichhorni tõlkes. „Valk“ on aga tehissõna, mille Johannes Voldemar Veski lõi „valge“ alusel (ja vene sõna белок eeskujul) hulk aastaid hiljem, aastal 1924.