Õpilane on just nii laisk, kui laisk tal lastakse olla, kirjutavad sotsiaalmeedias need, kelle arvates ei tohiks põhikooli lõpueksami lävendit kaotada.* Nad usuvad, et lävend paneb õpilased õppima. Teised märgivad, et kui eksam loetakse tehtuks null punktiga, saadame sellega noortele sõnumi, et õppida ei ole enam vaja. Kolmandad küsivad, miks muuta süsteemi, mis töötab – vaadake PISA tulemusi! Neljandad väidavad, et lävendi kaotamine on mingi projektide ja strateegiate idealism, mis ei sobi meie koolikultuuriga. Jne.
Arvan, et kõik need väited on õiged ja kõik räägivad tõtt. Meil ju ongi õpilasi, kes õpivad nii vähe kui võimalik ja ainult siis, kui neid tagant torgitakse. Väga selgelt tuli see välja distantsõppe ajal. Praegune eksamisüsteem tõesti toimib. Õpetajad ja õpilased on sellega kohanenud ja PISA tulemused on head. Ja lõpuks ei sobi ka haridusstrateegiate põhimõtted tõepoolest meie koolikultuuriga hästi kokku. Põhjus on lihtne: nendes lähtutakse eeldusest, et õpilane ei ole laisk, vaid ettevõtlik ja nutikas.
Meil on haridusstrateegiaid ja nüüdisaegset õpikäsitust arutatud juba nii palju, et oleme täiesti ära harjunud selliste klišeedega nagu „ennastjuhtiv õppija“, „personaalsed õpirajad“, „koostööpõhine õppimine“ jt. Neid esialgu võõralt kõlanud väljendeid kuuldes ei võpata enam keegi. Nii jääb mulje, justkui oleks Eesti haridust ees ootav suur pööre juba tehtud. Kuid see pole nii! Piisab ühest ülipisikesest muudatusest – lävendi kaotamisest põhikoolis –, kui kogu meie hariduselule oleks justkui liiva puhvrisse puistatud ning kõik krigiseb ja kriiksub. Täiesti ootamatult kuulutavad isegi lugupeetud pedagoogid, et õpilase suurem usaldamine toob kaasa meie hariduse hukatusliku allakäigu.
Kui laisk meie õpilane siis on? Selle küsimusega seoses meenub, kuidas parunid pidasid omal ajal eesti talupoegi rumalateks ja laiskadeks. Kusjuures parunitel oli samuti õigus, sest talupojad ise ütlesid ka: „Mõisa köis, las lohiseb!“ Kuid mis juhtus eesti talupojaga ärkamisajal, pärast pärisorjuse taandumist? Selgus, et ta oli väga nutikas ja uskumatult töökas. Oli vaja vaid süsteemi muuta, kui eestlase „kaasasündinud iseloom“ tundmatuseni muutus.
Siit küsimus: kas me ei peaks põhjalikumalt järele mõtlema, miks on meie õpilane laisk nagu talupoeg parunite ajal? Mis siis, kui põhjus ei olegi õpilases endas, vaid pigem süsteemis? Äkki õpivad meie õpilased liiga palju õpetaja taktikepi all ja liiga vähe iseseisvalt? Äkki saavutavad nad koolis liiga palju õpetaja eesmärke ja liiga vähe enda omi?
Lisa kommentaar