Õiguse hea noorteraamatu kleepsu kanda sai üheksa raamatut, neist kolm eesti autorite sulest. Seekordsete tõsieluraamatute valikut iseloomustavad erakordselt keerukad teemad.

Juba üle kümne aasta annab Eesti Lastekaitse Liit koostöös Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu, Eesti Lugemisühingu jt lastekirjanduse ekspertidega välja heade lasteraamatute auhinda. Alates aastast 2018 asuti eraldi tunnustama ka noorteteoseid. 

Auhinna eesmärk on tõsta meie rikkalikust lasteraamatuvalikust esile need teosed, mis nii sisult kui välimuselt ergutavad lapse fantaasiat, pakuvad mõtlemisainet ning näitavad maailma selle mitmekesisuses. Oluline on ka elujulguse ja -rõõmu sisendamine, empaatia arendamine ning mõtlema ja arutlema kutsumine. 

Tänavu oli žüriil kõvasti peamurdmist – valida oli üle 850 mullu ilmunud laste- ja noorteraamatu seast. Pärast kuudepikkust tööd ja tunde kestnud lõpparutelu jõudis plakatile 17 lasteraamatut ja üheksa nooreteost.

Populaarne rebane

Väiksemate laste nimekirja jõudis seekord rohkelt teoseid, mis kutsuvad lapsi kaasa mõtlema sügavalt filosoofilistel teemadel, nagu hirmud, aeg või õnn. Need on raamatud, mis avardavad noore lugeja maailma ning aitavad näha asju uuest vaatepunktist. Valikusse jõudis kaks eesti autorite mudilasraamatut ja viis tõlketeost.

Liis Seina „Kartlik rebasepoeg“ (illustreerinud Catherine Zarip, Tammerraamat) on üks kolmest tänavusse valikusse sattunud rebaseraamatust. Miskipärast oli just see loomake mullu meie lastekirjanduses eriti populaarne. Seina raamatus tegutseb kõrberebasepoeg Suzu, kes kuidagi magama jääda ei saa. Koopasuudmes paistab päike ja ahvatleb õue, kuid vägagi hästi on Suzul meeles lähedaste pajatatud hirmutavad lood. Kui vaid kartlik rebasepoeg julgeks üle pesasuudme kiigata, et asjad oma silmaga üle vaadata. 

Teises eesti raamatus, Helena Kochi jutukogus „Kartuli kuningriik“ (illustreerinud Anne Pikkov, Koolibri) tegutsevad aga erinevad aedviljad: porgandid, peedid, tomatid, redised jpt. Igaühel neist on oma unistused ja soovid, kuid vaid üks peenramaa, kus tuleb üheskoos, üksteisega arvestades, teineteisest hoolides hakkama saada.

Mudilaste tõlkeraamatute valik sai avar, leidub nii itaalia, leedu, saksa kui inglise päritolu lugemispoolist. Suurbritannia autori Kate Readi pildiraamat „Üks rebane“ (illustreerinud autor, tõlkinud Marge Kask, Julius Press) on vaimukas ja üllatav põnevuslugu, mille abil saavad kõige väiksematele raamatusõpradele justkui võluväel selgeks ka numbrid. 

Ameeriklase Mo Willemsi napi tekstiga teos „Me oleme raamatus!“ (illustreerinud autor, tõlkinud Leelo Märjamaa, Draakon & Kuu) räägib sellest, kuidas elava ja spontaanse loomuga Notsu ning ettevaatlik ja kaalutlev elevant Herald avastavad, et on raamatusse sattunud.

Samas sarjas on eesti keeles ilmunud veel kolm teost: „Sul on lind peas!“, „Kas lähme õue mängima?“ ning „Kas ma pean oma jäätist jagama?“. Itaallase Marco Viale „Siniste huntide linn“ (illustreerinud autor, tõlkinud Eda Ahi, Päike ja Pilv) räägib sinistest rutiini ja korda hindavatest huntidest. Kui linna saabub aga lustakas punane hunt, kellel kombeks asju teisiti teha, saavad ka sinised hundid aru, et õigeid viise võib olla rohkem kui üks. 

Evelina Daciūtė „Õnn on rebane“ (illustreerinud Aušra Kiudulaitė, tõlkinud Tiina Kattel, Päike ja Pilv) on viimaste aastate leedu kirjanduse üks tõlgitumaid pildiraamatuid. Raamatu peategelane on poiss nimega Povilas, kes kohtub pargis kiikuva rebasega ja saab temaga heaks sõbraks. Kui aga poisi isa parema töökoha saab ja pere peab kolima, tunneb poiss, et ei oska kuidagi oma õnnerebaseta olla. 

Saksa autori Bettina Obrechti „Ma siis lähen nüüd, ütles Aeg“ (illustreerinud Julie Völk, tõlkinud Piret Pääsuke, Päike ja Pilv) kutsub noori lugejaid mõtlema aja mõiste üle. Ajale ei meeldi, kui teda raisatakse või surnuks lüüakse, nii otsustabki ta lahkuda. Lara, kes seda märkab, tahab aja perele tagasi tuua.

Kirjandusest ja kirjanikest

Suurematele lastele ilmunud teostest tõstis žürii esile viis omamaist ja viis tõlketeost. Tegemist on raamatutega, mis küll tõstatavad olulisi nüüdisühiskonna probleeme ja aitavad lastel neid mõtestada, kuid teevad seda optimistlikul, elujaataval toonil. 

Prantsuse menukirjaniku Anna Gavalda jutustuse „35 kilo lootust“ (illustreerinud Ander Avila, tõlkinud Indrek Koff, Koolibri) keskmes on poiss, kel raske kooli ja vanemate püstitatud nõuetega toime tulla. Õnneks on tal vanaisa, kes sunnib poissi end kokku võtma ja elus oma kohta otsima. 

Kokku tuleb end võtta ka Katie Kirby raamatu „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (illustreerinud autor, tõlkinud Hels Kure, Eesti Raamat) peategelasel Lottiel, kes uues koolis ilma parima sõbrata hakkama peab saama. Austraalia kirjaniku Sally Harrise „Topelt-Felix“ (illustreerinud Maria Serrano, tõlkinud Jüri Kolk, Vesta) jutustab Felixist, kellele meeldib, kui plaanid ei muutu ja kõike on topelt. Paraku ei keerle elu vaid tema soovide järgi. Hea, et Felixil on sõber, kes aitab mõista, et kõrvalekalded plaanidest võivad olla ka toredad. Soomlanna Anja Portini jutustuse „Raadio Popov“ (illustreerinud Miila Westin, tõlkinud Triin Tael, Vesta) keskmes on lapsed, kelle vanemad on tähelepanuta jätnud, unustanud. Ei teagi, mis neist lastest saaks, kui poleks õrnakõrvalisi, kes laste ohkeid kuulevad ja neile ajalehe vahel õunu, võileibu ja villaseid sokke saadavad.

Üsna mitmed žürii valikusse saanud teosed räägivad kirjandusest ja kirjanikest. Kadri Hinrikuse jutustuse „Elevant“ (illustreerinud Kadi Kurema, kirjastus Tammerraamat) peategelane on Kärt, kes soovib saada kirjanikuks. Paraku ei toeta isa tema valikut, samuti näivad koolis suhted klassikaaslastega üha hullemaks minevat. Kui aga Kärt kohtab pargipingil horvaadi juurtega Lucijat, mõistab ta, et kõik on võimalik, kui seda piisavalt tahta. 

Anti Saare raamatu „Kuidas minust ei saanud kirjanikku“ (illustreerinud Hillar Mets, Kolm Elu) peategelane on 11-aastane Juhan, kes nagu Kärtki armastab väga kirjutada. Vahet pole, kas haikut või seiklusjuttu, reisikirja või ajaleheartiklit, mõttetera või spordilugu – ühtmoodi põnevad on need poisile kõik. Paraku ei õnnestu tal ühtegi neist paladest lõpetada. 

Kätlin Kaldmaa „Lydia“ (illustreerinud Jaan Rõõmus, Hunt) jutustab aga supertüdrukust, luuletaja Lydia Koidulast.

Heade lasteraamatute valikusse jõudsid ka Piret Pääri rahvajututöötluste kogu „Õnneliku inimese särk“ (illustreerinud Katrin Ehrlich, Varrak), Indrek Koffi lustakas värsslugu „Kuhu lapsed said?“ (illustreerinud Elina Sildre, Härra Tee & Proua Kohvi) ning Adam Kay inimkeha toimimist selgitav humoorikas aimeraamat „Kay anatoomia“ (illustreerinud Henry Paker, tõlkinud Krista Kallis, Tänapäev).

Realistlikud noorteromaanid 

Õiguse hea noorteraamatu kleepsu kanda sai üheksa raamatut, neist kolm eesti autorite sulest ja viis muumaist, enamasti Ameerika päritolu. Valdav osa heaks noorteraamatuks valitud teostest on realistlikud noorteromaanid, vaid üks, Stephen Kingi „Draakoni silmad“ (tõlkinud Eva Luts, Fantaasia), on fantaasiajutustus. Seekordsete tõsieluraamatute valikut iseloomustavad erakordselt keerukad teemad. 

Kui ameeriklase Kimberly Brubaker Bradley romaan „Õed hundid“ (tõlkinud Katrin Kern, Hea Lugu) jutustab kahe õe põgenemisest pedofiilist kasuisa eest, siis Rob Harrelli „Vidusilm“ (tõlkinud Piret Orav, Hea Lugu) räägib poisi ja tema pere võitlusest agressiivse silmavähiga. Meie noortekirjanduse sõpradele juba tuttava iiri kirjaniku Sarah Crossani „Iiris“ (tõlkinud Kristina Uluots, Varrak) tõstatab koduvägivalla ja mälu küsimusi. Miks on vahel lihtsam unustada kui mälestusi endaga kaasas kanda? Bill Konigsbergi romaan „Sild“ (tõlkinud Ülle Okas, Eesti Raamat) käsitleb suitsiidi, Lauren McLaughlini „Saada pilte“ (tõlkinud Helen Kalpus, Postimees Kirjastus) aga uurib ahistamise, ärakasutamise ja kättemaksu tagamaid.

Eesti noorteautorite tõstatatud teemad on samuti mõtlemapanevad. Kaia Raudsepa teose „Lihtsalt ära jää üksi“ (Tänapäev) keskmes on vägistamise ohvriks langenud tüdruk, kes otsustab ohvri staatusest välja murda. Merilin Paas-Loeza jutustab aga romaanis „Mida silmad ei näe“ (Tänapäev) kahe vägagi erinevast sotsiaalsest keskkonnast pärit tüdruku sõpruse loo. Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadikute lemmikuks oli Marilyn Jurmani debüütteos „Mul hakkasid päevad“.