Peagi saabuva koolivaheaja või kevadise klassiekskursiooni reisisihiks tasub võtta Riia ning ühendada reis teatriskäiguga. 12. jaanuaril esietendus Läti Kunstiteatris (Dailes teātris) Eesti kirjanduse kullafondi kuuluv Oskar Lutsu „Kevade“, mille on lavastanud Priit Pedajas Eesti Draamateatrist. Palamuse muuseumi rahvas käis etendust vaatamas ja jäi väga rahule. 

Pea kõigile eestlastele tuttav Oskar Lutsu „Kevade“ on lüüriliselt humoorikas teos, mille kirjutamiseks sai autor inspiratsiooni oma kooliajast. Teos ilmus pealkirja all „Kevade: pildikesi koolipõlvest“ kahes osas, 1912. ja 1913. aastal. Raamatu tegevus toimub 19. sajandi lõpuaastatel Palamuse kihelkonnakoolis ja räägib Lutsu koolipõlvemälestustest, sarnaselt raamatuga sobib ka lavastus kogu perele.

Muhe ja mõistev Luts

Oskar Lutsu „Kevade“ on Eesti teatrites enim lavastatud kirjandusteos, alates 1936. aastast on selle põhjal loodud ühtekokku 17 lavastust. Loo autor on näinud neist kolme: Toomas Lõhmuste lavastust Ugala teatris (2002), Priit Pedajase lavastust Eesti Draamateatris (2005) ja Ruslan Stepanovi balletti Vanemuises (2009).  

Pean tunnistama, et Riias nähtud etendus tundus mulle kolmest nimetatud lavastusest kõige omasem ja lähedasem ja meeldis kõige rohkem. Priit Pedajas on võtnud aluseks Voldemar Panso ja Mari-Liis Küla omaaegse instseneeringu, mille põhjal Panso lavastas „Kevade“ Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris 1969. aastal ning mis oli väga populaarne. Ka seekordses lavastuses pääseb esile muhe ja mõistev Luts, kes kõike mänguks käivitab, ning Pedajas tõestab taas kord oma meisterlikkust lavastajana. Et tegu on Eestist pärit lavastajaga, on lavastuse õhustikust ja intonatsioonidest selgesti tunda. Kuigi kolm tundi kestnud etendust mängitakse läti keeles ja sünkroontõlketa, oli kõik laval toimuv arusaadav ja meeldivalt tuttav. Kuna lavastus on väga autoritruu, saavad Lutsu muhedast stiilist loodetavasti osa ka läti vaatajad. 

Raamat, film ja lavastus

Muide, „Kevadet“ on sama algmaterjali põhjal Lätis korra juba lavastatud. Nimelt tõi selle 1980. aastal Läti Riikliku Noorsooteatri lavale Mikk Mikiver. Lavastust mängiti üle 350 korra, publik võttis selle hästi vastu ning paljudele jäi kustumatu mulje kogu eluks. Ka Mikiveri lavastuse alus oli Panso tehtud instseneering. Ent kui 1980. aastal tegi muusikalise kujunduse Viive Ernesaks, siis seekord valis ajastule sobiva muusika välja Läti muusikakonsultant Juris Vaivods. 

Oskar Lutsu „Kevade“ on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde, sealhulgas läti keelde. DVD-na ja võõrkeelsete subtiitritega on saadaval ka Arvo Kruusemendi 1970. aasta alguses linastunud „Kevade“ film. Seega on lätlastel olnud võimalus nii raamatu kui ka filmiga tutvuda. Võib arvata, et kes filmi on näinud, hakkab paratamatult filmi, raamatut ja lavastust omavahel võrdlema. Kui paljudel eestlastel on suuresti just Kruusemendi filmi põhjal kujunenud välja kindel ettekujutus sellest, millised peaksid Toots, Kiir, Teele, Tõnisson või Julk-Jüri välja nägema, siis lätlastel selliseid kinnistunud stereotüüpe õnneks pole. Nähtud lavastuses oligi tegelaste välimus hoopis teistsugune, kui oleme harjunud nägema. Sisu ja õhustikku see ei muutnud. 

Laval on kujutatud kihelkonnakooli koolipinkidega täidetud klassiruumi. Mulle meeldis väga, et sedamööda, kuidas õpilased kasvasid, muutusid pingid üha väiksemateks, mõjudes sel moel aja kulgemise ja inimese kasvamise metafoorina. Väga huvitavalt oli kasutatud videolahendusi, valgusmänge ja muusikat. Tegelaste ajastutruud kostüümid 19. sajandi lõpuaastatest on loonud Läti üks tuntumad kostüümikunstnikke Ilze Vītoliņa. „Kevade“ lavastuse jaoks tehtud kostüümide visandid on teatri teise korruse fuajees väljas ning publik saab enne etendust ja vaheaegadel neisse süveneda. Tore, et kostüümikunstniku tööd märgatakse ja esile tõstetakse. Järgmise aasta kevadel on meil harukordne võimalus näha sama näitust Eestis Palamuse muuseumis, kohas, kus ka Lutsu enda kohalolu on tajutav.

Pildikesi koolipõlvest

Keeruline on kirjeldada lavastust, mille süžeed kõik teavad. Ümberjutustusel pole mõtet, kuid lühidalt kokku võttes jagub selles, mille üle naerda või järele mõelda. Publik elas laval toimuvale kaasa ning aeg-ajalt kostis saalist naerupahvakuid. Oli ka stseene, mis kippusid venima ega toetanud tervikut. 

Esimene armastus, sõprus, kurbus, armukadedus, kõik need tunded olid lavastuses kõige ehedamal kujul olemas. Eriti meeldis mulle lavalt saali kanduv puhtus ja siirus, mis omane juba algmaterjalile.

Näitlejad mõjusid tervikliku ja ühtse ansamblina. Etenduse keskne tegelane on Arno, romantiline ja unistav poiss, kes mõtleb elu suurtele teemadele ning kogeb esimest armastust. Arno rollis on Lauris Subatnieks, Teelet kehastab Kristīne Nevarauska. Hästi ja usutavalt mängisid oma rolle ka kõik kõrvalosade täitjad. Iseäranis jäi meelde elava ja uudishimuliku koolitüdruku osas olnud näitleja, kes ei öelnud laval ühtki sõna.

Leidus ka vaimukaid stseenilahendusi nagu Julk-Jüri poolt Tootsile seatud lõks või grammofon Kiire pere magamistoas pärast ristseid. Üllatusena mõjus, et grammofonist kostis seekord hoopis eesti koorilaul „Tuljak“, mille viisi on komponeerinud Miina Härma mitme rahvaviisi töötlusena ning sõnad kirjutanud Karl Ferdinand Karlson. Aga „kivirünta-punta-änta” kihelkonnakooli koor oli ületamatu, kui kogu lava oli koolipoisse täis.

Etendus lõpeb ilusa kevadise stseeniga, kus koolilapsed saadetakse koolist koju ning pannakse neile südamele, et nad ei unustaks kooliaasta jooksul õpitut, tuletaksid ikka meelde kooliõpetajate sõnu ja püüaksid nende järgi käia. Vanas koolimajas, kus enne oli nii palju elu ja liikumist, laotab nüüd vaikus oma nägematud tiivad. Ees ootab lahkumine.Ka saalis olijatel tekib emotsionaalne side ajaga, mis enam ei kordu. Nii annab lavastus vaatajatele võimaluse kohtuda mõne omaenese kauge kevadega.

Raske on arvata, millise pilguga vaatavad „Kevade“ etendust praeguse aja lapsed. Kuigi selles on kujutatud noorust ja kooliaega, on praeguste noorte elu laval nähtust niivõrd erinev. Loodan, et noortel vaatajatel on siiski huvitav näha, kuidas elati ja suheldi omavahel siis, kui polnud internetti, televiisorit ega telefoni. Võib ka olla, et nähtu tundub veidi naiivne ja koomiline … 

Rakvere teater jõudis eelmisel aastal mängukavast maha võtta lavastuse „Paunvere poiste igavene kevad“. Vaadanud „Kevade” lavastust Riias, tahaks küsida, millal Eestis seda vana head lugu jälle laval näha saab. Lutsu enda sõnu kasutades: kui jumal veel elu ja tervist annab, siis ehk saame oma noortest sõpradest edaspidigi kuulda.  

Täieliku ülevaate Oskar Lutsu loomingust Eesti kutselise teatri laval kronoloogilises järjestuses saab Aivar Kulli raamatust „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest“.