„Moori“ esimene, täiesti tundevaba tähendus on ‘vana naine’. Ent tihti väljendab see sõna ka teatavat halvakspanu. „Jutumoor“, „kaardimoor“, „klatšimoor“, „kosjamoor“, „mustlasmoor“, „naabrimoor“, „nõiamoor“, „vanamoor“ – kõigis neis väljendeis ja üksipäinigi toob „moor“ sageli silme ette pildi naisolevusest, kes ei ole mitte lihtsalt vana, vaid ka kole ja kiuslik, kelle sehkendamisest sünnib ennem tüli kui kasu ja kellest tasub seetõttu heaga eemale hoida.

Tähistatava east sõltumata öeldakse „moor“ veel ema, naissoost abielupoole ja üldiselt naisterahva kohta. Tänapäeval, tõsi küll, tehakse seda küllap harvemini, ja siis tihti naljatlevalt või jällegi halvustavalt, samas kui varem oli sõna säärane kasutus sagedasem ja neutraalsem.

Etümoloogilisele tõele on kõikidest nendest pruukidest kõige lähemal „moori“ hinnanguvaba tarvitamine ema kohta – sest laenatud ei ole „moor“ kusagilt mujalt kui rootsi sõnast mor ‘ema’. „Eesti etümoloogiasõnaraamat“ ei välista ka eestirootsi ja soomerootsi mõjutusi; esimeses leidub sõna mór ‘ema; naine, abikaasa; moor’, teises mor ‘ema; naine’. Ema märgib mor veel norra ja taani keeles ning emapoolset vanaema võivad nii rootslased, norralased kui ka taanlased kutsuda toreda sõnaga mormor.

„Mooriga“ sarnane semantika ja kasutus on eesti keeles sõnadel „eit“ ja „mutt“, ja etümoloogiliselt tähendavad needki lihtsalt ema. „Eit“ on alggermaani päritolu keelend, mille tunneme ära juba sõnades aiþei, eide ja eiða (gooti, keskülemsaksa ja vanaislandi ‘ema’). Samast allikast lähtub muuseas soome äiti ‘ema’. „Mutt“ – või ka „muti“ – tuleb aga mõistagi saksa keelest, kus on tarvitusel Mutti ‘emake, emme, emps, memm’ (< Mutter ‘ema’).

Kas see kõik peaks mõista andma, et emasid võib kõnealuste keelendite algupärale või algtähendusele osutades iga kell moorideks, eitedeks ja muttideks kutsuda? Muidugi mitte. Etümoloogiline tõde ongi ju sageli üks, sõnade kasutusega seotud tegelikud tähendus- ja tundepeensused aga hoopis teine asi.