Bill Konigsberg „Sild“ (2021)

Aaron ja Tillie kohtuvad sillal, nad mõlemad jõudsid sinna plaaniga alla hüpata. Seda, mis järgneb, saab vaadelda neljas versioonis: mis oleks juhtunud siis kui Tillie oleks hüpanud ja Aaron ellu jäänud? Aga vastupidi? Bill Konigsberg puudutab noorte seas aktuaalset vaimse tervise teemat, pühendades oma loo elule pärast suitsiidi või selle katset.

Sarah Crossan „Iiris“ (2021)

Sarah Crossan on autor, kellest on võimatu mööda minna, kui jutt käib omanäolisest noortekirjandusest. Kes oleks enne näinud, et noortekirjandus on vabavärsis?! Sealjuures ei unusta ta, et ka sisu on oluline. Tema uusim eesti keelde tõlgitud teos „Iiris“ heidab pilgu Allisoni maailma, kes on äsja kodust põgenenud ja kellel pole kuhugi minna. Varjupaiga leiab Allison Marla juures, kes dementsuse tõttu teda oma sõbrannaks peab. Nii saab alguse omapärane sõprus, mis avab akna katkiste hingede maailma. 

Tuuli Tolmov „Neetud taevakivi“ (2019)

Noortele suunatud eesti ulmekirjanduse lippu hoiab kõrgel Tuuli Tolmov raamatuga „Neetud taevakivi“, mis viib lugeja pronksiaega täpselt Kaali meteoriidi maha kukkumise hetkesse. See on seikluseid täis rännak Eesti mütoloogia radadel, kus tuttavaid riuklikke olendeid kohtab iga puu ja kivi taga … või sees.

Mairi Laurik „Mina olen Surm“ (2016)

Mairi Lauriku „Mina olen Surm“ on õhuke ulmeraamat, mille peategelane on poiss! Kõik üsna haruldased nähtused eesti noortekirjanduses ja Laurik suudab neid väga hästi edasi anda. Omanäoline on ka loodud maailm, kus peategelane näeb inimeste kohal liivakellasid, mis näitavad, kui palju on neil veel elada jäänud ning mis põhjusel nende elu lõppu jõuab. See võime aitab tal siit ilmast lahkunutel edasi liikuda.