Emadepäeva õhtul istun oma kodukontoris, kuhu paistab õhtupäike. Minu ees üksteise kõrval on raamitud fotod lastest ja lastelastest. Siin istudes on mul alati turvaline olla. Vahel on kurb ja valus ka. Näiteks siis, kui unistan, et meditsiin suudab ühel päeval leida leevendust mu tütre aastatetagusele jalatraumale või lapselapse terviseprobleemile. Või siis, kui istutan vendade hauale lilli, sest ema enam ei jõua seda teha. Kui keegi küsiks minult, kumba on mu elus ema ja vanaemana olnud rohkem, rõõmu või muret, mul pole vastust. Ma lihtsalt elan seda elu. 

Huvist ja geenide kaudu minuni kandunud vajadusest muuta laste elu rõõmsamaks, olen kogu oma tööelu tegelenud vanemluse teemaga. Kuulanud ja kaasa mõelnud vanemaks olemise õnnestumistele ja väljakutsetele. Minu väärtushinnangud ja põhimõtted laste kasvatamisel on ajas üsna vähe muutunud – tuleb olla aus, viisakas, abivalmis. Muutunud on aga elu meie ümber. Tihti teavad lapsed maailmas toimuvast rohkem kui meie, täiskasvanud, ja see võib teha ärevaks – muretseme, kus ja kellega ta suhtleb, millises inforuumis elab. Siin tuleb olla valvas ja käia ajaga kaasas. 

Kooselu lastega romantiseerib iga vanem. Mida lapse kasvatamine tegelikult tähendab, teame kõik. Sellega, millega üks pere hästi toime tuleb, võib teine olla suurtes raskustes. Usun, et on olemas lapsevanema geenid, mis annavad meile väe ja jõu. Elu on mind tööalaselt kokku viinud peredega, kes ei saa – kuigi väga tahavad – lapsi, ja nendega, kes saavad, aga ei tule vanemaks olemisega toime. Õiglust pole siin mõtet otsida, ka see on elu. Toetust väärivad ühtviisi kõik emad ja isad, ka need, kes hoolida ja hoida ei oska, sest lapsel on oluline teada, et tema vanemad saavad hakkama. 

On kolm omadust, mis on aidanud mul lastega koos kasvamisest rõõmu tunda: nende jaoks olemas olemine (vahel ehk liigagi), huvi jälgida laste kasvamist (teadlikkus) ja vastutustunne oma tegude eest (nii emana kui ka professionaalina). Viiendik meie rahvastikust on lapsed ja me vastutame, et neist kasvaksid õnnelikud inimesed. On meie teha, et lapsel oleks turvaline seal, kus ta parasjagu on. Minu eeskuju, hoiakud, iga sõna loeb!

Päeval oli mul vestlus oma 32-aastase pojaga. Kurtsin, et bensiini hind on üle mõistuse kõrge, paagitäie eest tuleb välja käia pea poole rohkem kui varem. „Ema, igal asjal on oma hind, võrreldes sõjaga Ukrainas on see siiski talutav,“ vastas ta mulle oma rahulikul moel. Tundsin uhkust. Just seda tunnet soovin ka kõigile vanematele ja lastega töötavatele inimestele.