On teatavaid ameteid, mille puhul me eeldame, et selles ametis töötav inimene on saanud pikaajalise diplomeeritud spetsialisti ettevalmistuse (vähemalt 5 aastat pingsat õppimist hommikust õhtuni, vahel ka 6-7 aastat) ja tema tegevus antud alal on teiste selle ala diplomeeritud spetsialistide poolt heaks kiidetud. Entusiastlik velsker või loomaarst ei saa ju töötada kirurgina, igaüks kes oskab seadusi lugeda ja tahab teiste inimeste üle kohut mõista ei pääse ju kohtunikuametisse; isegi ahju ehitamist ei saa me enam tellida sertifitseerimata ja litsenseerimata pottsepa käest – sellise ahjuga maja ei saa elamisluba. Aga – eesti rahvas arvab, et matemaatikat õpetama kõlbab pea igaüks, kes on valmis laste ette minema. See, kui ta matemaatikast aru saa, ei ole ju takistuseks, sest – me ju harime teda! Selliste kampaania korras korraldatavate täienduskoolituste häda on selles, et nad saavad oma kampaaniate käigus matemaatikat veel mitu korda vähem, kui praegused statsionaarses õppes viibivad üliõpilased. Üldiselt on nii, et praeguste statsionaarses õppes matemaatikat õppivate üliõpilaste auditoorne koormus (ja sealhulgas ka erialane auditoorne koormus) on kaks korda väiksem võrreldes nende üliõpilastega, kes õppisid matemaatikat 30-40 aastat tagasi. Praeguste tsükliõppe erialade auditoorne koormus on aga umbes pool praeguse statsionaarse õppe üliõpilaste auditoorsest koormusest ja moodustab seega umbes ühe neljandiku kunagisest. Nii näiteks tean, et mina õppisin esimesel semestril “Analüütilist Geomeetriat” kuus auditoorset tundi nädalas. Minu statsionaarse õppe üliõpilased saavad sedasama ainet minu käest kolm auditoorset tundi nädalas, igatsugu tsükli- ja ümberõppe üliõpilased saavad seda aga nii vähe, et semestri peale tuleb heal juhul välja 1/4-1/6 meie omaaegsest õppemahust. Aga paraku, inimeste õppimisvõime ei ole viimase 30-40 aastaga edasi arenenud. Seega – me toodame praegu kõrgema haridusega diplomeeritud spetsialistide asemel heal juhul poolintelligente ja tavajuhul veerandintelligente.
Õpetajate niisugune ümberõpetamine on nagu tulekahju kustutamine. Õpetajana hakkavad nüüd juba tööle mitte ainult need, kes “ei saa matemaatikast aru”, vaid lausa need, kes “ei saa üldse matemaatikast aru”.
Ja siis toimub juba tule kustutamine bensiiniga – sealt need matemaatikavihkajad tulevadki. Matemaatikast üldse mitte aru saav õpetaja harjutab ka need õpilased, kes oma eelduste poolest võiksid matemaatikast aru saada, paadunud matemaatikavihkajateks. Ta hävitab nende puhul need eluteed, mis võiksid olla seotud matemaatikaga.

Lisaeriala inimestega võib minna nii ja naa. Heal juhul suudab vähem matemaatikat õppinud inimene matemaatika õpetajana hakkama saada, aga sel juhul ta enamasti jäljendab mõnda oma kunagist matemaatika õpetajat. Juhul, kui tegemist oli hea õpetajaga, siis ta jäljendab head õpetajat, juhul kui eeskujuks võetud oli kehv õpetaja, siis ta jäljendab kehva. Aga üldjuhul kipub jäljendamine olema pigem see allakäigutee. Hea õpetaja mitte ainult ei jäljenda häid eeskujusid, vaid ta mõtleb peaaegu iga teema ja peaaegu iga tunni puhul, et kuidas seda paremini õpetada. Ja vaat selleks, et õpetaja julgeks ja oskaks ise luua uusi käsitlusi, ongi tarvis, et õpetajal oleks palju laiem ja sügavam ainetundmine, kui on see, mille nad praegu ülikoolidest saavad.

Selleks, et matemaatikat hästi õpetada, ei piisa sellest, et inimene tahab õpetada ja ta ise arvab, et talle meeldib matemaatika. Tähtis ei ole mitte niivõrd see, et kas sellele inimesele endale meeldib matemaatika, kui see, kas ta “ise meeldib matemaatikale”. Tähtis on see, et õpetaja enda tegemisi matemaatikas saadaks teatav edu – et ta tunneks ära, missugune matemaatika on ilus, ja missugune mitte, ning et ta ise suudaks luua seda ilu.

Omaette küsimus on see, kui mitu taset õpetatavast tasemest kõrgemal tasemel peaks matemaatikat õpetav inimene valdama õpetatavat ainet. Nõukogude ajal, kui ülikoolides oli veel alles selline suhteliselt standardne ja kindlaksmääratud kvaliteediga üldaine nagu 2,5-3 aastat kestev “kõrgem matemaatika”, siis kehtis nn kahe taseme printsiip.

Õpetaja peab õpetatavat ainet valdama mitte üks tase, vaid kaks taset kõrgemal tasemel. Selleks, et õpetada matemaatikat koolieeelikutele, peab õpetaja valdama perfektselt algklasside ja hästi põhikooli kursust.
Selleks, et õpetada algklassides, peab õpetaja ise valdama perfektselt põhikooli kursust ja küllalt hästi keskkooli kursust (alglasside õpetaja peab olema keskkooli ilma tõsiste raskusteta lõpetanud).

Selleks, et õpetada edukalt matemaatikat põhikoolis, peab õpetaja valdama perfektselt keskkooli kursust ja väga hästi kogu kunagist kõrgemat matemaatikat + läbinud kõikvõimalikud elementaarmatemaatika praktikumid.

Selleks, et õpetada edukalt matemaatikat gümnaasiumis, peaks õpetaja olema läbinud täieliku 5 aastase matemaatika kursuse (s.t. ta ei tohi piirduda ainult kõrgema matemaatika ja elementaarmatemaatikaga) lisaks matemaatilisele analüüsile, kõikvõimalikele geomeetriatele (alates analüütilisest ja afiinsest, diferentsiaalgeomeetriast kuni projektiivse ja mitteeukleidilise geomeetriani, algebrale ja diskreetsele matemaatikale lisaks ka terve hunniku matemaatikute erikursusi (topoloogia, arvutusmeetodid, diferentsiaalvõrrandid, väljateooria elemendid jne jne).

Selleks, et õpetada kõrgemat matemaatikat, peaks lisaks matematikute viie aastasele kursusele olema tehtud kandidaadikraad. Ja neid kõikvõimalikke keerukamaid ja spetsiifilisemaid matemaatikute erikursusi (nagu funktsionaalanalüüs) peaks õpetama doktorikraadiga inimesed.

Meie praegune olukord on aga selline, et üldjuhul ei ole õpetaja oma õpilastest mitte kaks taset kõrgemal tasemel matemaatikat õppinud, vaid heal juhul ainult ühe taseme kõrgemal tasemel. Paraku jääb sellest ühest tasemest enamasti väheks ja pealegi, meie koolid on valmis tööle võtma ju lausa iga esimesel kursusel matemaatikat õppiva noore inimese (“Et ehk veab välja!”).

Paraku paljudel juhtudel ei vea need noored muidu ju iseenesest tublid inimesed välja ja paljud põlevad õpetajatena ühe kuni kolme aastaga läbi. Olukord on sarnane Remarque roomaanis “Läänerindel muutusteta” kirjeldatuga. Aina kesisema välja õppega noorsõdureid paisatakse eesliinile, suur osa neist hukkub või sandistub eluksajaks.

See “Noored kooli” ei ole aga õpetajate ettevalmistamise traditsioonilisest ning süstemaatilisest viisist sugi mitte parem, vaid on hoopis halvem, sest on ebasüstemaatiline, mittetäielik ja halvas mõttes projektipõhine. Võrreldes traditsioonilise statsionaarse õppega lähevad “Noored kooli” programmi suured rahad (seal programmis on üliõpilaste juhendamine individuaalne, seega paratmatult kallim) Ilmselt just “Noored Kooli” programmi puhul tuleks eriti põhjalikult vaadata seda, kui suur protsent neist noortest inimestest koolis töötab näiteks viis aastat peale seda, kui nad “Noored kooli” programmi juba läbi teinud on ja boonusrahad kätte saanud on. Traditsioonilise õppe tudengeid kel on “Noored kooli ” programmi omadest veidi süstemaatilisem haridus, riigilt selliseid preemiaid ja boonuseid ei saa kui “Noored Kooli” programmis osalejad.
Seega – on mille peale mõelda.