„Tolk“ on argikeele sõna, mis tähendab esiteks aru, mõistust, taipu või oidu ning teiseks arusaamist või taipamist. Sõnal on ka kolmas tähendus: kasu, abi või tulu. Niisiis võime öelda, et ühel ei ole eriti tolku peas ja teine on hoopis ilma tolguta; et segasest jutust või keerukast kaadervärgist on raske tolku saada; ja et mõnest mehest ei ole suuremat tolku või, vastupidi, on rohkem tolku kui teistest.

Sõna, mis kõlab küll täitsa soomeugriliselt, tuleb tegelikult hoopis vene keelest – sõnast толк ‘sisu, tuum, olemus; nutt, taip; arusaamine; mõte, kasu’. Человек с толком on ‘nutikas või taiplik inimene’, не добьёшся толку on ‘ei saa aru või tolku’ ja мало толку on ‘vähe kasu või tolku’. Vanemas vene keeles kandis толк ka tähendust ‘seletus, tõlgitsus, arvamus’ ja näiteks здравый толк oli ‘kaine seletus või arvamus’. Verb толковать kannab aga seniajani tähendusi ‘seletama, tõlgendama; selgitama, selgeks tegema; rääkima, kõnelema, arutama’. Tолковать законы on ‘seadusi tõlgendama’ ja толковать сны ‘unenägusid seletama’, что и толковать tähendab aga ‘mis seal rääkida; pole midagi öelda’.

Üks ametimees, kel peab olema ülikiire tolk, et temast võimalikult palju tolku oleks, on tõlk. Meenutagem siin, et kui tõlkija vahendab tekste kirjalikult, siis tõlk tõlgib ühest keelest teise suuliselt ja vahetus suhtlussituatsioonis, näiteks teaduskonverentsil või läbirääkimistel, ülekuulamisel või kohtuistungil. Tõlgil tuleb esiteks võõrkeelsest kõnest kibekiiresti tolku saada ja siis selle iva sama kähku teises keeles edasi anda, et sellest saaks tolku ka teised, võõrast keelt mitteoskavad asjaosalised.

Kogu eelnenud loo valguses ei olegi vahest eriti imekspandav, et „tõlk“ pärineb samast allikast, kust „tolk“ – nimelt vene sõnast толк –, on aga eesti keelde laenatud mõnevõrra varem, esinedes saksa Dolmetscher’i vastena juba näiteks Heinrich Gösekeni käsiraamatus „Juhatus eesti keele õppimiseks“ („Manuductio ad Linguam Oesthonicam“, 1660). Sealt leiame selle kujul „tulck“ muu hulgas mõtteterast „Suh on Süddame tulck“.