Iseloom on inimese vaimne selgroog ja seda tuleb kasvatada kogu elu jooksul. Uued avastused aju-uuringutes ja psühholoogias aitavad paremini mõista iseloomu kujunemise mehhanisme. Igaüks on just see, kelleks ta enese on teinud.

David Brooks selgitas oma raamatus „Tee iseloomuni“, et iseloom kujuneb seesmise vastuseisu tulemusel. See on kogum kalduvusi ja harjumusi, mis tekivad sisemise nõrkuse vastu võitlemisel. Inimene muutub distsiplineeritumaks ja taktitundelisemaks tuhande tillukese enesekontrolli nõudva teo kaudu. Neid tegusid tehes talletab ta teatud kalduvused aegamisi oma meeltesse. 

Karakter on organismi sisemine ühtsus.Bioloogilise karakteri moodustavad sünnipärased instinktid, impulsid ja loomusunnid. Sünnipärane, bioloogiline pool on aga vaid üks osa inimese terviklikust loomusest. Sünnipäraste seadumuste kogumist kujunevad suunamisel mina-pilt ja enesehinnang ning selginevad väärtused ja tegevusmudelid. Iseloomu põhiomadused on kasvatuse ja ümbruse kujundatavad. Iseloom on inimese vaimne selgroog. Inimese subjektiivne vaim väljendub tema mõistuses ja kõlbluses, objektiivne vaim aga kultuuriloomingus. 

„Inimese vaimset maailma pole meile sünnipäraselt kaasa antud ja selle hankimiseks me siia ilma sünnimegi,“ kirjutas Uku Masing. Mõistust kui spetsiifiliselt inimlikku on ülistatud läbi kogu uusaja. Inimene on inimene ainult mõtleva olendina. Lapse arengu juhtimine selles valdkonnas on läbi aegade olnud kooli ülesanne. 

Hoopis keerulisem on arengu juhtimine kõlbluse, ilu ja headuse valdkonnas. See on teadusele väga raskesti (kui üldse) haaratav ja nii jäävadki selle „teadusevälised probleemid“ ka meie igapäevaelus sageli tagaplaanile. 

Inimese arenguteooriad nii filosoofias kui ka psühholoogias näitavad, et areng on ühesuunaline protsess ja arengu loogika on üks. See kulgeb madalamalt astmelt kõrgemale. Ükskõik, missugust tuntud arengumudelit me vaatame, saame ühesuguse tulemuse: tahe ja eneseteadlikkus iseloomustavad inimest, kes on bioloogilise paratamatuse maailmast jõudnud vaimse vabaduse maailma. Kui erinevused normaalsete inimeste tunnetusmeeltes (nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompamine) on väikesed –  tervete inimeste viis meelt on enam-vähem kõigil sarnased – , siis intellekti ja tundeelu erinevused on juba põhjapanevalt suured. 

Väliselt sarnased inimesed on vaimselt erineval arenguastmel, kusjuures madalam ei suuda mõista kõrgemat. Inimene ei saa näha ilu, kui temas endas puudub ilu, või tunda pühadust, kui temas endas seda pole. 

Laiemas plaanis võime rääkida kolmest suurest arengualast: kehaline ehk psühhomotoorne areng, tunnetuslik ehk kognitiivne areng ja enesetunnetuslik ehk emotsionaal-hinnanguline areng. 

Arengu loogika on ühesuunaline:

• lapsepõlves (0–7 aastat) toimub tormiline psühhomotoorne areng,
• nooremas koolieas (7–14) on tuliseks alaks kognitiivne areng,
• vanemas koolieas (14–21) on põhirõhk enesetunnetuslikul, kõlbelis-väärtuselisel arengul. 

Raamatus „Iseloomu kasvatamine“ järgitakse sama loogikat. Raamatu esimene osa –  lapsepõlv –  keskendub lapsevanema ja kodu tegemistele, tagamaks lapsele parim arengukeskkond. Teine osa –  noorem kooliiga –  käsitleb intellekti arenguga seotud küsimusi ning kolmas osa –  vanem kooliiga –  keskendub enesetunnetusliku ehk emotsionaal-hinnangulise arenguga seotud küsimustele. Neljas osa –  iseloomukasvatus koolis –  kirjeldab mitmesuguseid praktikaid.