Uue õppeaasta künnisel üllatasid mitmed staažikad ajakirjanikud sotsiaalmeedias oma tuttavaid teatega, et siirduvad kooli tööle. Õpetajate Leht uuris põhjuseid.

SIRJE NIITRA, Sauga Põhikooli psühholoog

Hariduselt olen Tartu Ülikooli lõpetanud psühholoog. Selles ametis töötasin algul Pärnu KEK-is ja seejärel majandusjuhtide instituudis, kus andsime juhtimise kateedri legendaarse juhi Madis Habakuke käe all täiendharidust eri taseme tootmisjuhtidele. 

Ajakirjanik sai minust Hiiu saarel, kuhu elu keerdkäigud mind viisid. Kuna seal ei olnud psühholoogitööd pakkuda, maandusin kohaliku lehe toimetusse. Hiljem olen töötanud pea kõigis Eesti suuremates väljaannetes: pikemalt Õhtulehes, Eesti Päevalehes, Hommikulehes, Maalehes ja Postimehes. Viimasel kolmel aastal olen teinud vabakutselisena kaastööd Maa Elule ja Pärnu Postimehele. Lühemat aega olen töötanud ka koolis: Hiiumaal Putkaste sovhoostehnikumis andsin psühholoogia- ja esteetikatunde ning Tallinna toonases 4. keskkoolis ajakirjandust. 

Kooliminek tuli mulle endalegi üllatusena. Selle ettepaneku tegi suvel Sauga Põhikooli direktor Arvo Tali, kes suutis mu väga osavalt pehmeks rääkida. Ta pakkus poolt psühholoogikohta ja oskas mind veenda, et saan hakkama. Ise ma selles väga kindel ei ole, aga otsustasin, et kui ei proovi, ei saa ka teada.

Esimesed muljed Sauga Põhikoolist on väga head –  kollektiiv tundub tore ja toetav. Loodan, et lapsed ei pea mind liiga vanaks, sest poja soovitusel olen otsustanud suhelda nendega vanaema positsioonilt. Nimelt on mul kokku seitse lapselast, kes kõik koolis tublid olnud ja kellest osa veel alustab kooliteed. Eks küsin neilt vajadusel nõu.

Loodan, et minu kabinetti leiavad tee kõik õpilased, kes hädas, ja et ma saan neid aidata. Ja et vanemad ei hakka iga väiksema tüli puhul kohe õpetajaid süüdistama, vaid süüvivad probleemi olemusse. Võtmesõnadeks võiksid olla mõistmine ja koostöö.

ANNELI AASMÄE-PENDER, Jüri Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Kasvasin üles parandamist ootavate vihikuvirnade, punaste pastapliiatsite ja värviliste tunniplaanilipikute keskel, sest mu ema töötas terve oma elu õpetaja, õppealajuhataja ja direktorina. Lapsepõlve ühed toredamad hetked möödusid toonase Tallinna 2. keskkooli õppealajuhataja kabinetis, kus tundsin end väga õdusalt. Kõik need paksud klassipäevikud, perfokaardid, puudujate vihikud … Kool on mul geenides ning diplomite järgi olengi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning eripedagoog-nõustaja, ehkki töötasin 31 aastat hoopis ajakirjanikuna eri väljaannetes. 

Aga umbes viimasel kümnel aastal olen lugenud suvelõpu Õpetajate Lehest töökuulutusi ja mõelnud: „Äkki?!“ Ent siis nappis kannapöörde tegemiseks julgust, kuigi meediatöö ei pannud mu silmi enam vanaviisi särama. 

Mullu novembris suri mu ema ja ühtäkki teadsin, et nüüd on aeg käes. Lausa päevapealt tulid julgus ja pealehakkamine. Nüüd õpetan Jüri Gümnaasiumis gümnaasiumiastmele täiskoormusega eesti keelt ja kirjandust ning olen 11.c klassijuhataja. Kõik mu õhtud mööduvad tunnikavasid, slaidiesitlusi, lünktekste ja tööülesandeid koostades, sest erinevalt kogemustega õpetajatest pole mul neid ju varasemast võtta. Aga see on põnev ja äge! 

Ma tean, et õpetajatöö on raske. Kuidas teha tund nii huvitavaks, et õpilased oleksid üksainus suur kõrv ja silm? Mismoodi sisustada tund, et nad tunneksid õppimisrõõmu ega võtaks kursust kui järjekordset tüütut kohustust, mis tuleb kuidagi lõpuni lohistada? Õnneks olen juba seniste esimeste koolipäevade jooksul näinud elevil silmi, kaasamõtlemist, julgust rääkida. Sedasama õppimisrõõmu. Ja ise olen hasardis. Paanikas mõistagi ka. Aga tajun kooli suurt toetust uutele õpetajatele –  mentoril on alati aega kõikidele mu küsimustele vastata, staažikad kolleegid annavad oma kogemustest asjalikku nõu, õppedirektori kambris tunnen end teretulnuna, direktori kabineti uks on lahti … 

Olen kooli tulnud selleks, et jääda. Kuni mu silmad selles ametis säravad. Kuni suudan noortele õppimisrõõmu jagada. 

31 aasta jooksul olen töötanud Õhtulehes (kultuuriosakonna reporter), Postimehes (Arteri ja uudisteosakonna reporter), Maalehes (uudistereporter ja arvamustoimetaja), Tiius (toimetaja), Maretis (peatoimetaja), Eesti Ajaloos (peatoimetaja), Mukis (vastutav toimetaja), Miisus (vastutav toimetaja).

MADIS KOLK, Vasta Kooli väikeklassi õpetaja (eesti keel ja kirjandus),
ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

Miks sai ajakirja peatoimetajast veel ka kooliõpetaja?

Elan Viru-Nigula vallas Kanguristi külas. Kaks aastat tagasi otsiti siin väikesesse Vasta mõisakooli eesti keele ja kirjanduse asendusõpetajat. Esialgu ei pööranud ma sellele tähelepanu, augusti lõpus sain aga teada, et koolil pole siiski õnnestunud õpetajat leida. Kuna olen ju diplomeeritud eesti filoloog, siis tundsin, et oleks piinlik isegi külapoodi minna, kui endast märku ei anna. Nii ma kooli sattusingi, õpetasin kaks aastat 5.–9. klassile eesti keelt ja kirjandust, praegu jätkan väiksemas mahus, õpetan individuaalõppekavaga õpilasi, kes vajavad natuke tuge.

Kuidas kahe ameti ühitamine õnnestub? Kas on raske ka olnud?

Sisuliselt täiendavad kultuuriajakirjaniku ja õpetaja töö teineteist. See õpetas mõistma, millest inimesed mõtlevad ning mis on kultuuris enesestmõistetav ja mis mitte. Kui tahad, et info lastele kohale jõuaks, peab su enda mõte väga selge olema. Töökoormuse mõttes oli tegemist kaks aastat kestnud maratoni jooksmisega, kohati sprindi tempos. Kindlasti kannatas isiklik elu ja kodused majapidamistööd, mida ma lihtsalt ei teinud. Üle kahe aasta ei ole võimalik kahte täiskohaga tööd pühendunult teha.

Ehk võikski rohkem teiste alade inimesi leida tee kooli õpetajaks?

Oleneb inimesest. Minu kui algaja õpetaja pluss oli ehk see, et mul ei olnud õpilaste suhtes eelarvamusi. Olen saanud tagasisidet, et suutsin panna mõnelgi poisil, kes enne kirjanduse vastu huvi ei tundnud, silmad särama. Samas puudusid mul kogemused ja pedagoogilised oskused. Kool ei ole ainult õpetamise asutus ja kindlasti mitte hobi. Imetlesin vanemaid kolleege, kes päriselt armastavad ja hoolivad lastest, mina armastan lihtsalt kirjandust ja eesti keelt.

ESTER ŠANK, Rapla Kesklinna Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Miks otsustasite teha kannapöörde?

Tuleb tõdeda, et ma ei otsustanudki teha oma elus kannapööret –  see aeg on minu jaoks möödas. Pigem tundsin, et tuleb minna appi tuttavale koolijuhile ja õpilastele, keda ähvardas reaalne oht alustada kooliaastat ilma eesti keele õpetajata. Aga et minu jaoks on väga oluline, kuidas meie emakeelt räägitakse-kirjutatakse, siis –  vabandust suuresõnalisuse pärast! –  haaras mind missioonipuhang. Ja nii andsingi koolijuhi tungiva palve peale nõusoleku. Seda siiski tingimusega, et kui leidub kusagil parem, õpetajakogemusega ja seda tööd teha sooviv inimene, annan kohemaid ameti üle. Loodan väga, et minu missioon piirdub ühe õppeaastaga. 

Ülikoolist sain eesti filoloogi diplomi (võrdsustatud magistrikraadiga). Toona andis see ühtlasi eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse, kuigi õppisin ajakirjanduse eriharus. Siiski tegin läbi kohustusliku pedagoogilise praktika ja asendasin hiljem ajakirjanikutöö kõrvalt lühikest aega keskkoolis eesti keele õpetajat ning andsin ka valikainena soome keelt. See on kogu mu varasem pedagoogikogemus. 

Milliste ootustega kooli läksite?

Ennekõike läksin kartusega: ülekoormusest ja alamakstusest stressis õpetajate ning oma mis tahes pingeid väljaelavate õpilaste ees. Kuid paar esimest tööpäeva kummutasid mu hirmud! Kolleegid tunduvad eranditult väga rõõmsameelsed, hoolivad ja toetavad. Minu 7., 8. ja 9. klassid on muidugi kireva koosseisuga, aga seal torkavad silma terased, paljude huvidega särasilmsed noored. Loodetavasti meeldib neile ka raamatuid lugeda ja oma emakeelt paremini osata. Kui mitte, siis on minu ülesanne see huvi äratada, nii et lõpptulemusena võidaksid kõik. 

Töötasin 25 aastat ajakirjanikuna: alustasin Tartu Ülikooli tudengina osakoormusega ülikoolilehe toimetuses, seejärel Rapla ajalehe Ühistöö, Rahva Hääle, Eesti Sõnumite, Sõnumilehe ja Maalehe toimetuses ning lõpuks majandusajakirja Saldo peatoimetajana. 2002–2006 olin vabariigi presidendi nõunik, 2006–2015 Tallinna linnavolikogu avalike suhete nõunik ning lõpuks kuni mulluse suveni samasuguses ametis Tallinna Kesklinna valitsuses. Seejärel pühendusin täiskohaga lastelastele. 

RETI PÄÄSLANE, TLÜ üliõpilane, lasteaiaõpetaja, Õpetajate Lehe praktikant

Ajakirjanduse õppimise ajal oli mul raske selles valdkonnas oma kohta leida, mille tõttu minu kogemus ajakirjanikuna piirdub vaid praktikatega. Sattusin hoopis alusharidusse tööle, sest juba viis aastat tagasi oli lasteaedades õpetajatest puudus. Emapiimaga kaasa saadud õpetajapädevused ja kõrgharidus oli piisav, et võiksin väikeste laste maailma kujundama hakata. Üsna pea tundsin, et tahan olla teadlikum õpetaja ja astusin eelmisel aastal kasvatusteaduste magistriõppesse, mis esmalt õpetas mulle palju iseenda kohta ning tõi kaasa mõistmise ja armastuse väikeste inimestega töötamise vastu. Jõudsin tiiruga ajakirjanduse juurde tagasi, sest haridusmaailmas iga päev tegutsedes tunnetad pidevalt probleeme, millele võiks rohkem tähelepanu juhtida. Kuigi praeguses avalikkuses kostab õpetajate hääl üsna valjult, siis lasteaiaõpetajad on senini üsna vaiksed, mida parandada tahaksingi.