Keele- ja haridusinimestele võib „are“ tuttav olla sõnast „arekeel“. See tähendab lihtsustatud sõnavara ja lausestruktuuriga ning lühemate sõnade ja lausetega kergemini loetavat ja hõlpsamalt mõistetavat keelt harilikult intellektipuudega inimeste, aga ka lihtsalt algajate keeleõppijate jaoks, olgu tegu laste või täiskasvanutega. Arekeeles tekste toetavad sageli arusaamist veelgi lihtsamaks tegevad pildid.

Arekeele rakendamisel on suureks eeskujuks soomlased. Soome rahvusringhääling pakub igapäevaseid arekeeles tele- ja raadiouudiseid („Selkouutiset“), lisaks ilmub neil internetis arekeeles ajaleht (Selkosanomat). Kui Eestis võib kõnelda mõnest üksikust arekeeles raamatust, siis Soomes on selliste teoste – nii muganduste kui ka kohe arekeeles kirjutatud algupärandite – valik päris suur. Meie „arekeelgi“ on muuseas tõlkelaen soome keelest, kus vastav sõna on selkokieli.

Iseseisva omadussõnana tähendab „are“ selget, selgesti eristatavat, kindlapiirilist, konkreetset. Võib rääkida aredast häälest ja käekirjast, teadlase aredast seisukohast ja teksti aredast ülesehitusest, aredadest reeglitest ja piiridest, seaduste mitte kuigi aredast keelest ja nii edasi. „Are“ koos oma tuletistega oli sõna, mis meeldis Jaan Krossile, kes on ühes kohas kirjutanud, kuidas „kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks“, ning teisal jällegi, kuidas kirikutorn paistab „aredalt vastu sinakashalli lumepilve“ – kui piirduda vaid mõne näitega.

Etümoloogid on pakkunud, et „are“ tähenduses ‘selge, arusaadav’ võib olla tuletis sõnast „aru“. Alo Rauna „Eesti keele etümoloogilises teatmikus“ on „areda“ juures märge „JM“, millest peaks aru saama nii, et sõna autor on Julius Mägiste (1900–1978), aga tegelikult leiab selle sõna juba näiteks Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust (1869); seal on „areda“ vastetena ära toodud verständig (mõistlik, mõistev, arusaav), deutlich (selge, arusaadav) ja klar (selge). Sõnaveebi andmeil oli just Wiedemanni sõnaraamat allikas, kust „are“ toodi 1920. aastail eesti kirjakeelde.