Tänavusel Eesti teaduse populariseerimise auhinna konkursil sai teaduse ja tehnoloogia populariseerija peaauhinna Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur ja hariduspsühholoog Grete Arro. 

Miks on vaja teadust populariseerida?

Otseselt pole ma kunagi mõelnud, et käärin käised üles ja kukun populariseerima. See, mis teadusega kokku puutujaid avalikult sõna võtma ajendab, on ilmselt soov jagada neid kübemeid, mida me maailma korrastatusest oleme mõistnud – nii selle pärast, et need teadmised on põnevad, kui ka põhjusel, et sageli saab nendest midagi kasulikku järeldada. Ja nüüd lõppeski mu jaks olla poliitkorrektne – sageli nõustun sõna võtma hoopis seepärast, et vihastan siin-seal levivate ebamõistlike, ütleksin isegi et teadusvastaste praktikate peale ja tekib soov müütidele vastukaaluks teaduslikku teadmist levitada. Täpsustan: introverdina pole ma ise kunagi meediasse läinud – ikka meedia ise tuleb ligi ja mina olen keskmisest viletsam keelduja teemadel, mis mind kõnetavad.

Aga miks on vaja teadust populariseerida? Peapõhjus on ehk see, et praegu ei jõua koolihariduse kaudu ega ka mujalt inimesteni arusaama, et teaduslik teadmine mis tahes valdkonna kohta on üldjuhul sügavalt mitteintuitiivne – atmosfäärifüüsikast hammaste pesemiseni ja meeldejätmisest mullaterviseni. Ehk siis usaldades oma meeli, talupojatarkust, kogemust, kõhutunnet, asjatundmatu intuitsiooni, paneme reeglina täie lauluga puusse. Kuigi tänapäeval on teaduslikule teadmisele lihtsam ligi pääseda kui iial varem, ei teki kõigil inimestel tunnet, et nad peaksid kahtlema selles, mida nad asjadest arvavad, ning kõhutunnet ümber lükkavat infot otsima minema. Aitaks lihtsalt „külm“ teadmine, et iseenda tarkust ei maksa alati usaldada. Seega, kuni see ei muutu – kuni me ei saa oma teadmatusest üleliia hästi aru –, on vaja teadlaste leitut siin ja seal ikka ja jälle üle ja ümber ütelda, eri kontekstis välja tuua, testida neid teadmisi vastu reaalsust ja nii edasi.

Mu unistus on, et meil oleks koolides õppeaine, mis IB-programmides on olemas: Theory of Knowledge. See aine aitab teadmiste ja teaduse olemusest aru saada. See on meie riiklikus õppekavas suur ja kurb lünk.

Mis on teie jaoks kõige südamelähedasemad teemad teaduses? Mida võiks iga eestlane nende kohta teada?

Minu lemmikud on kaks osaliselt kattuvat teemaringi: kuidas meie pea teadmist vastu võtab, korrastab, meelde jätab, mõtestab ja kasutab, ning millised psühholoogilised protsessid seda protsessi tõkestavad ja soodustavad. Hariduspsühholoogia teemad seega. Minu teine huvi on nende teadmiste – see tähendab, kuidas psüühika töötab – rakendus keskkonnapsühholoogias fookusega keskkonnateadlikkuse kui mitmetahulise nähtuse mõistmisel.

On palju seda, mida iga eestlane nende kohta teada võiks. Kui peaks valima, siis hariduspsühholoogia vallast ei saa üle rõhutada seda, et nagu kõik muudki teaduslikud teadmised, on ka õppimisteadmised mitteintuitiivsed – me ei mõtle neid omaenda tarkusest või kogemuse pinnalt välja, nii nagu me ei mõtle välja muid silmale nähtamatuid seoseid või nähtusi. Seega, kui päris varane iga välja arvata, siis juba institutsionaliseeritud hariduse kontekstis me spontaanselt õppida ja seda toetada ei oska. Õppimisalased teadmised on teaduslikult välja uuritavad ja sageli mõistlikud õppimisviisid just nimelt mõistlikud ei tundu, ning vastupidi. See peaks tegema meid kõiki väga ettevaatlikuks.

Keskkonnapsühholoogiast meenub mulle üks uuring, mis osutab, et inimesed, kes oskavad süsteemsemalt mõelda, tunnevad nii tugevamat seotust loodusega, on ökoloogilisema maailmapildiga kui ka keskkonnasõbralikuma käitumisega. Põnev tulemus, mis on väärt edasi uurimist.

Mis on teaduse populariseerimise võti?

Ilmselt nagu igal asjal – mitte teha vahendist eesmärki. Teaduse populariseerimine pole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on huvi toitmine ning teisalt ka parem elukorraldamine igas valdkonnas lähtuvalt sellest, mida teadusuuringud on mõistlikuna näidanud. Isegi kui mõistlik valik tundub esmapilgul ootamatu, üllatav, mitteintuitiivne, pingutav, keeruline, tülikas ning käib vastu aga-nii-on-ju-alati-tehtud-argumendile. Seega, me ei pea tahtma pelgalt teadust populariseerida, vaid teadlaste leitut proovida ning võtta arvesse, et need leiud muutuvad ja täiustuvad pidevalt.

Milliseid teadlasi jälgite ise ja keda soovitate ka teistel jälgida?

Eks igaüks jälgib neid, kes just tema valdkonnas on tipud või mingil põhjusel olulised. Seega on minu soovitused üsna kitsavõitu. Mulle meeldib viimasel ajal selline tegelane nagu Manu Kapur, kes oskab mõned mõtlemise arengu toetamise viisid nii lihtsalt lahti mudeldada, et isegi mina saan aru. Pikka aega ja eri nurga alt on mulle muljet avaldanud Michelene Chi, kes mõtleb samuti mõtlemise arengu üle ja kelle töö on minu arvates väga mitmekülgne. Dorothe Kienhues, Gale Sinatra, siis selline labor Berkeley ülikoolis nagu Björk Learning and Forgetting Lab. Lisaks rodu nimesid motivatsioonipsühholoogiast. Ja mulle meeldivad mu kolleegid!

Mis on teie eesmärgid ja unistused oma töövaldkonnas?

Hariduspsühholoogia vallas peamiselt see, et meid ei oleks vaja. Kunagi olid olemas kätepesuinspektorid, enam ei ole. Tahaks, et teadlased ei peaks enam ka elementaarsest õppimishügieenist rääkima. Mõtelge, kui tore, kui universaalsed õppimisteadmised oleksid üldteada (nagu on üldteada, et on olemas bakterid) ja me ei peaks enam rähklema, levitades sõna sellest, mida juba veidi teatakse, sellest, kuidas toimub tõhus meeldejätmine, kontseptsioonide tekkimine, oma õppimise suunamine jne, vaid saaksime uurida ainult seda, mis pole veel teada. Jah, päris ebavajalikuks me ei muutu, sest kätepesu saab ilmselt peensusteni ära õppida, aga õppimise kohta käiv teadmine uueneb pidevalt.

Veel tahaks uurida keskkonnateadlikkuse mudelit, mida ühe uuringu raames püüame mõtestada. Siis tahaks uurida, kuidas õieti täiskasvanud inimestel – suurtel kiirustel ja hulkades – oleks võimalik mõiste arengut toetada, ning viimaks pole psühholoogiateaduse vaatepunktist veel vist uuritud, millisel viisil saaks jõustada tänapäeva tarbimisühiskonnas mõnda teistsugust, näiteks tasaarengulist majandusmudelit. Samuti tundub, et psühholoogid pole veel uurinud, kuidas kujuneb looduse iseväärtuse tunnetus: kellel kujuneb, kellel mitte ja miks, mis tingimustel, kas seda saab toetada ja nii edasi.