Õpetajate käes on hoovad, kuidas me koolis õpime. Kui palju on õpilastele jäetud valikuvariante? Kas me pigem sunnime neid võtma vastutust täiskasvanute tehtud valikute eest või laseme endal otsustada? Valikute üle koolielus mõtisklesid Marjeta Venno (TERA koolijuht, Hariduse Edendamise Sihtasutuse juhatuse liige) ja Stanislav Nemeržitski (Randvere Kooli direktor).

Marjeta Venno: Kui vaatan valikuid õpetaja poolelt, siis tundub, et tal on valida päris palju. Samuti koolijuhil: kas olla või mitte olla julge, tulla või mitte tulla välja muudatusega. Aga õpilasel on valikuid napilt.

Stanislav Nemeržitski: Olen nõus, et teatud küsimustes on valikuvariante väga vähe. Ma toon välja veel moraalse aspekti. Selles on õpetajatel ja õpilastel päris suured valikud: kas ma olen kohusetundlik ja pühendun, võtan õppides initsiatiivi või ei tee seda. Või kuidas olla tulevikus konkurentsivõimeline ja täisväärtuslik inimene?

Marjeta Venno: Mina läksin õppekava rada, sina eetilist rada mööda, aga need ongi omavahel seotud, motivatsiooni kaudu.

Põhikoolieas eneseregulatsioon areneb ja see areng on motivatsiooniga seotud. Motivatsiooni toidab kolm komponenti: autonoomsus, kuuluvus ja kompetentsus. Autonoomsus tähendab võimalust ise valida midagi, mille eest vastutust võtta. Minule tundub, et me sunnime õpilast võtma vastutust asjade eest, mille täiskasvanud on ära otsustanud ja pidanud oluliseks õppekavasse panna.

Stanislav Nemeržitski: Kohati ei olegi õpilastel tunnet, et nad saavad valida ja et õpetaja käes on hoovad ja mehhanismid, millega valikuvõimalusi pakkuda. Olen mitmel korral kuulnud, et riiklik õppekava on vaja ümber teha, sest see ei võimalda seda ega teist. Pigem annab meie õppekava õpetajale palju vabadust, kui ta otsib ja on nõus vastutust võtma. Kõik ei ole aga seda usku, et just tema on see, kes paneb koostöös õpilastega paika, mida õppekavast võtta ja mida mitte. 

Õpetajaid on ju väga erinevaid: on nii neid, kelle tundides õpilased soovivad ja tahavad õppida, aga ka selliseid, kelle puhul mõtled, et ise õpilasena poleks vist ka väga motiveeritud tema tunnis kaasa tegema. Asi on ikkagi palju õpetajas, see tähendab täiskasvanus kinni.

Marjeta Venno: See taandub inimese mõtteviisile. Kas see, kes klassis õpiprotsessi juhib, mõtleb õppimisest kui protsessist või vaid õppekava elluviimisest. Õpetaja käes on hoovad, kuidas me klassis õpime. Ühelt poolt siis see, mida õpime, mida õppekavast võtame ja kui julged oleme mingeid asju välja jätma, aga teisalt see, kuidas õpime. Õpetajal on hästi palju võimalusi.

Stanislav Nemeržitski: Ka vanemate arusaam õppimisest, õpetamisest ja kooli sisust kujundab väga palju noore soovi ja motivatsiooni valikuid teha. Kui kodus on teatud tüüpi uskumused, milline kool peab olema, siis see on järjekordne faktor, millest õpetaja peab kuidagi üle saama või millega midagi ette võtma.

Marjeta Venno: On veel kooli kui organisatsiooni valikud − milline kool me oleme ja tahame olla, kuidas me oma koolis õppimisse suhtume. Kas või kodutööde puhul: kas toetame uskumust, et selleta ei saa. Või keskendume koolis õppimisele ja kodus vähesele kinnistamisele. 

Stanislav Nemeržitski: Täiesti nõus. On veel koole, kus eksisteerib mõiste „kohustuslik kirjandus“. Baasteadmiste tagamise seisukohalt on tõesti ehk mõnikord vaja sundida noort lugema ja panna talle ette, et kui ta midagi muud ei loe, lugegu siis vähemalt teatud raamatuid. Aga õpetaja saab ka aktsepteerida, et on palju sama väärtusega raamatuid, mis õpilast rohkem kõnetavad, ja valida nende seast.

Marjeta Venno: Kui tahame lugemisarmastust tekitada ja -harjumust kujundada, siis tuleb leida raamatuid, mida laps tahab lugeda. Aga kui fookuses on eesti kirjanduse ajalugu ja õpetajana pean elu ja surma küsimuseks, et kõik on „Kõrboja peremeest“ lugenud, siis on mul valida, kas sunnin kõiki lugema, nii et veri ninast väljas, või mõtlen sellele, et meil on hea filmiklassika, vaatame koos filmi.

Stanislav Nemeržitski: Käisin seitsmenda klassi lõpuni vene õppekeelega koolis ja meil oli kohustuslikus programmis „Sõja ja rahu“ üks osa. See oli mõistetamatu. Ei saa ju nii noor inimene aru, mida autor oma raamatuga mõelnud on. Kui võtsin selle aastakümneid hiljem kätte, siis lugesin mõnuga, aga noorele inimesele oli see lihtsalt piin. Tol ajal ei tekkinudki küsimust, et diskuteerime, kas ja miks on vaja seda lugeda. Aga nüüd on noored palju teadlikumad ja oskavad küsida, õigustatult, miks me teeme just seda ja miks me ei saa selle asemel teha midagi muud.

Marjeta Venno: Kui veel lugemise näidete juurde minna, siis ajast aega on „Kevadet“ loetud neljandas klassis. Minu arust see peaks olema seadusega keelatud, sest see on parim viis tappa lugemisarmastust. Valikuvõimalust ei ole raske tekitada, kui õppeprotsessi juhtiv inimene oma peaga mõtleb ja tahab vastutust võtta. 

Stanislav Nemeržitski: Siin on selline aspekt nagu täiskasvanu enda mugavustsoon. Õpetaja mõtleb, et tegin viis aastat tagasi endale materjalid ja need on paganama head. Hea on kaks minutit enne tundi sahtlist materjal välja võtta ja hakata sellega toimetama. Keegi ei vaidle vastu, et aastatega tuleb pedagoogiline kompetentsus ja oskus sõeluda ära, mis on hea vana ja mida ei ole enam vaja. Samas võib juhtuda, et õpetaja oma mugavuse pärast ei vali ega katsetagi. Valimisel ja katsetamisel aga võib küll eksida, aga samas kinnistab see õpilasele tõsiasja, et eksimine, katsetamine, valimine on väga hea.

Marjeta Venno: Miks on valikuid vaja, mis on suur eesmärk? Kas algklassiõpilane peab saama valida, kui ta ei tea, mis talle hea on? Või miks peab kaheksandik-üheksandik oskama valida? Kas selleks, et ta gümnaasiumis oskaks valida valikkursusi? 

Tegelikult saab valikuid tehes asi rohkem õpilase enda omaks, tal tekib vastutus. Lõppkokkuvõttes on tähtis, milliseid inimesi on meil tulevikus vaja; mitte tööturul, vaid üldse maailmas.

Põhikoolis ei lase me õpilastel vastutust võtta. Ütleme enamiku asju ette − mis ainetund tuleb, millises järjekorras, mis on teema, kuidas me seda teemat läbime ja kontrollime. Aga motivatsiooni aitab noorel kõige rohkem hoida see, kui tal on elus mingi oma asi ajada. Õnn on, kui ta leiab matemaatikas sellise särtsu. Aga kõigil nii ei ole.

Stanislav Nemeržitski: Üks võimalus, kuidas hakata maast madalast teadlikku õpilast kasvatama, on sõlmida kokkuleppeid. Ütlen õpilasele ausalt, et valikuvõimalusi on tõesti vähe, aga usalda mind, olen suurema elukogemusega, saame valida tegevusi järgmises järjekorras. 

Valikute tegemine on seotud enesejuhtimisega. Meenub vana hea katse: kui sul on valida, kas sööd ühe kommi kohe või ootad mitu päeva ja saad kümme tükki korraga. Haridusvaates: kas teeme tunni täna minuti võrra lühemaks või pingutame päeva, kaks või kolm ja pärast on meil üks tund täiesti vaba – saame teha, mida iganes. Eesmärk on, et kui õpilane iseennast juhib, siis ei ole tal täiskasvanueas vaja suurt juhti, karjast, kes ütleb, mida ta tegema peab. Ta oskab ise oma elu suunata.

Marjeta Venno: Eks me kooliinimestena olemegi natuke karjased, ka väga heas tähenduses. Näitame oma „karjale“, et sihtpunkti minekuks on kolm teed, ja „kari“ koos meiega otsustab, kas läheb kõik koos, gruppidena või mõni hoopis oma teed. Kas oleme valmis, kui mõni soovib oma rada otsida, ja kas aktsepteerime, kui nad jõuavad tulemuseni eri teed mööda? 

Stanislav Nemeržitski: Olen veendunud, et iga täiskasvanu koolis, ka koristaja või sööklatöötaja, võivad õpetada lapsele inimlikult sama suuri väärtusi kui õpetajad. Inimlikkus, enesearmastus, ausus enese suhtes võimaldab mul olla samasugune ka teiste inimeste suhtes. Kui ma pean lugu endast, siis pean lugu ka teistest ning annan endale valikuvõimaluse ja teatud vabaduse. Enesearmastusega kaasneb valikuvabaduse andmine ka teistele.

Marjeta Venno: Kui skaala kahte otsa vaadata, siis ühes on õpetaja kui kahejalgne entsüklopeedia, kel on vaid tema aine, aga teises on ta inimene suure tähega. Skaala otste vahel käib ju kogu aeg pendeldamine. Aga see on hea pendeldamine. See, kes õpetaja on, sõltub eelkõige tema isiksusest ja natuke ka sellest, missugune inimene organisatsioon võimaldab tal olla ja milline keskkond teda ümbritseb – kas õppiv või õppekava täide viiv.

Aga mida saaksime Eesti haridussüsteemis veel teha, et oleks rohkem valikuid? Selles on tööpõld ikka väga lai. Meil ProTERA-s on väljakutseõpe, kus iga õpilane valib oma asja, mida teostab.

Aga laiemalt on mind viimasel ajal köitma hakanud demokraatliku hariduse põhimõtted. Just selle külje pealt, et teatud vanuseastmes võiks olla võimalik laiemalt valida, mida ja kuidas õppida. Eestis on ikka olnud tugev ühtlusharidus. Aga teatud demokraatliku hariduse jooned liidetuna meie haridussüsteemiga annaksid tulevikus vastutustundlikumad inimesed.

Stanislav Nemeržitski: Klassikaline dilemma on, et kui sul on liiga palju valikuvõimalusi, hakkab tulemuslikkus langema ja tekib frustratsioon, sest sa ei suuda otsustada. Või osutub esimene valik mitte nii meeldivaks ja loobutakse. Kust leida kuldne kesktee? 

Koolijuhtidena on üks suurimaid väljakutseid, et ühel pool on vanemate kõrgendatud ootused, teisel pool koolipidaja, laste ja töötajate ootused. Tihtilugu on sellest supist midagi söödavat väga keeruline teha.

Marjeta Venno: On ka riigi valikud. Meil on ühtluskool, riiklik õppekava ja see annab tulemuse, ilusad PISA testi numbrid. Tugevad akadeemilised näitajad, aga rahulolu, õnne ja vaimse tervise näitajad on meil üsna kesised. Võib-olla oleks need ka ilusamad, kui annaksime rohkem valida ega ütleks täpselt ette, mis kõik peab selgeks saama. Võti on tõenäoliselt tasakaalus. Võib-olla ühel hetkel peame ka riigina valima, mida tahame.