Kolmas tund oli Albertil tütarlaste klassis. See oli lõpuklass kolmekümne 17–18-aastase neiuga. Alustuseks tutvustas Albert ennast ja selgitas oma nõudmisi. Tüdrukud seirasid teda uudishimulikult. Nende pilgud näisid ütlevat: „No milleks siin igavalt mingi füüsikaga aega raisata, kui võiks hoopis kusagil mujal huvitavamalt aega veeta?“ 

Albert tundis, kuidas ta selg higiseks läks. Ta võttis end siiski kokku ja asus päevikust nimekirja ette lugema. Iga nime juures andis mõni tüdruk endast käega märku. Seda kõike saatis kahin ja itsitamine. Nimekirja lõppu jõudnud, tundis Albert, et ühtegi nime polnud meelde jäänud. „Palun võtke oma konspektid,“ kuulis ta end ütlevat. Kiiresti täitis ta seejärel tahvli valemitega ja tüdrukud kribisid kaasa.

Kui üks tahvel kriidikirja ja valemeid täis sai, tahtis Albert jätkata väiksemal tahvlil, mis asus klassi teises otsas. Ta hakkas pinkide vahelt sinnapoole minema ja märkas siis, et tüdrukud olid oma sihvakad jalad vahekäiku sirutanud. „No nii,“ mõtles Albert, „mida nüüd teha?“ Jõudmata midagi pikemalt kaaluda ega öelda, hakkas ta ettevaatlikult üle sihvakate säärte astuma, heites neile hindavaid pilke ja pomisedes heakskiitvalt: „Mnhh, mmmm …“

Poolel teel märkas ta, et tüdrukute jalad on vahekäigust kadunud. Albert hingas kergendatult: ta oli esimesest keerulisest olukorrast väärikalt pääsenud ja teeninud olukorra lahendamise eest esimese pedagoogilise plusspunkti. Ülejäänud tund kulges rahulikult ja Albert jõudis isegi plaanitud materjali läbi võtta.

Õhtul kodus vihikuid parandades kangastus talle ikka ja jälle pikk rida sihvakaid neiujalgu. Rida kasvas kujutluses üha pikemaks ja pikemaks, moodustades silmapiirini ulatuva ahvatleva ja ohtliku kadalipu, ning Albert tundis, kuidas tal selg väljapääsmatustundest higiseks tõmbub.

ÕPETAJA ALBERT

töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis