Oleme saanud rikkamaks uue riikliku tähtpäeva ning ühtlasi lipupäeva võrra: A. H. Tammsaare sünnipäeval, 30. jaanuaril tähistatakse edaspidi eesti kirjanduse päeva väärtustamaks kirjanike ja kirjanduse rolli Eesti kultuuris ja ühiskonnas. Lihtsaim ja parim viis seda teha on lugeda. Kadri-Ann Sumera debüütromaan on juba üksjagu tähelepanu pälvinud, hea teose puhul aga küll küllale liiga ei tee.

Peategelasi on romaanis käputäis ja umbkaudu romaani esimeses pooles järgib iga peatükk kordamööda ühe peategelase elu, nii muudkui ringiratast. Keemiatudeng Ain asub Hamburgi õppima ja jääb sealses laboris tööd leidnuna pikemalt välismaale. Näitleja Tõnis ja tenor Heimar valmistuvad innukalt tulevasi suurrolle sooritama, publik on vaimustuses, ent tõeliselt suuri lepinguid ei tule. 

Professori kodune abikaasa Klaarika avastab eneseteostuse võimaluse kristallide maailmas. Loodusgiid ja keskkonnaaktivist Rutt suunab kogu energia kaitset vajavate liikide ja elupaikade leidmisele ja teavitustööle. Suurpere ema Merle võrdleb eksabikaasat ja praegust ega tea, kumma kõrval on elu olnud muserdavam. Kõigil neil on mõni toetav mõttekaaslane – sõbranna, abikaasa või elukaaslane, kolleeg – ja ometi närib hinge tusk ja võimetus elujärge muuta. Viimane peategelastest, uskliku meelelaadiga oma õiget religiooni veel otsiv Orest sekkub tegevusse alles 30. peatükis, romaani teises kolmandikus. Selleks ajaks on lugeja juba hakanud mõistatama, kuhu peategelaste eludes tiirutamine viia võib.

Sündmused tihenevad seoses meedias levivate vastuoluliste uudistega Argentiinas avastatud agressiivsest ja invasiivsest näriliste liigist, mis jõuab üleloomulikult kiiresti üle ookeani Euroopasse ja Eestissegi. Siin läheb teos põnevaks, sest paralleelid koroonapandeemiaga on ilmsed. Autor on osanud sündmustele mitu vinti peale keerata: kriisi põhjustavad hoopis näriliste levik ja selle ohjamiseks kiiruga leiutatud tõrje- ja kaitsemeetmed, üleilmne näljahäda, arvamuste äärmuslik radikaliseerumine ning üksmeele puudumine ühiskonnas. Kriisis poolte valimine toob peategelased kokku ja enamik neist osaleb apokalüptilises lõpustseenis Tallinna Vabaduse väljakul.

Mõnel peategelastest on autor lasknud varem põgusalt kohtuda, nt Rutt on olnud giid Merle pere matkal ja Aini õpetatava klassi ekskursioonil, Merle osutanud Tõnisele raamatupidamisteenust ja töötab samas teatris, Ain aga Saksamaal Tõnist laval näinud. Algselt aeglaselt kulgevat sündmustikku elavdavad absurdsed stseenid, mida on parajalt napilt, et teos ei muutuks farsiks. Näiteks eelvaatusena hiigelrottidele jookseb teatrikohvikusse väike hiir, kokk panniga kannul, mis kutsub kohvikus olijates esile erinevaid emotsioone. 

Teose lõpp kriisi kulminatsiooni faasis, millele lahendust ei järgne, on ootamatu ja üllatav. Autor on tõdenud, et kui kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni koroonapandeemiast ja sellega seotud meeleavaldusest, siis teose lõppu mõjutas sellele vahetult järgnenud sõda. Viiteid on teistelegi üldsust kihama pannud sündmustele.

Teose keelekasutus on rikkalik, tegelaste dialoogid ning kirjeldused nauditavad. Häiris vaid korduv „ega pole“. Tegelaste eluvaldkondade diapasoon on lai, täpselt ja usutavalt kirjeldatud, ühegi konkreetse isikuga siiski äratuntavat paralleeli ei tõmmata. Tõstan esile ka Eiko Ojala kaanekujundust: rotikujulises inimese varjus heiastub loodust hävitav inimkäte loodu.

Romaani teeb nauditavaks autori erapooletus oma tegelaste suhtes. Võimalus hinnata, kas mõni neist oleks saanud toimida paremini või üldse kuidagi teisiti, jääb lugejale. Lk 211 nendib Tõnis: „Moraali jutlustav teater on kehv teater.“ Sama kehtib kirjanduse kohta. Seevastu hea teos paneb publiku mõtlema ja arutlema. Soovitan „Basiliski lapsed“ läbi lugeda ja mõelda kõigile, alates gümnaasiumieast.