Jane Raud, Ruusa Põhikooli koolijuht:

Riikliku õppekava järgi on olnud võimalik pakkuda B-võõrkeelena inglise, vene, saksa, prantsuse, rootsi, soome või mõnda muud keelt. Oodatakse, et B-võõrkeelt õppides omandab õpilane keele tasemel, mis võimaldab tal igapäevastes suhtlusolukordades toime tulla.

Meie väikese maakooli A- ja B-võõrkeeled on ajaga muutunud. Enne inglise keele A-keeleks saamist oli esimene võõrkeel valdavalt saksa ja teine inglise keel või vene keel. Tasapisi on inglise keel saanud põhiliseks võõrkeeleks ja teise koha saavutanud saksa või vene keel (vms).

On ka koole, kus vene keel on valitud B-võõrkeeleks õpilaste ja nende vanemate soovil. Küsitluses leidsid lastevanemad, et vene keel leiab suhtluskeelena teistest keeltest rohkem rakendust igapäevaelus.

Ühe väikese maakooli B-võõrkeele valik võib muutuda ka seetõttu, et õpilastel pole huvi kooli pakutavat võõrkeelt õppida. Kindlasti on B-võõrkeele valik seotud ka sellega, milliseid võõrkeeli väikene kool õpetada suudab. See on omakorda seotud õpetaja pädevusega. Kui koolis töötab õpetaja, kes on võimeline andma vene keelt ja inglise keelt, siis sageli ongi see ainus valik. 

Meie koolis on A-võõrkeel inglise ja B-võõrkeel saksa keel just sellel põhjusel, et õpetaja on pädev õpetama mõlemat keelt. Kui väikesest koolist lahkub võõrkeelte õpetaja, võib muutuda ka võõrkeelte valik.

Millist B-võõrkeelt õpilased ja nende vanemate eelistavad, tuleb küsida sellel koolikevadel. 

Kuna uue valiku pakkumine sügisest hakkab olema kohustuslik, tuleb leida väikesesse maakooli õpetaja, kes pakub uut ja huvitavat keelevalikut, on nõus tööl käima väikese koormusega ning sõitma maha mitmeid kilomeetreid.

Egle Rumberg, Uulu Põhikooli direktor:

Uulu Põhikoolis saab B-võõrkeelena õppida ainult vene keelt. Õppekorralduse mõttes on seni olnud kõige mõistlikum pakkuda ühte võõrkeelt, sest B-võõrkeele õpetajal on olnud täiskoormus ning tunniplaanis on olnud võimalik A- ja B-võõrkeel paralleelselt toimuma panna. Kui uurisime õpilastelt, millise keele nad oleksid valinud, kui saanuks valida vene keele asemel midagi muud, kõlasid vastuseks peamiselt soome ja saksa keel, natuke vähem mainiti prantsuse keelt.  

Muidugi üritame kooliga leida võimaluse pakkuda õpilastele teist võõrkeelevalikut, aga selle jaoks on peamine, et õpilased ja lastevanemad oleksid esmase valiku tegemisel kaasatud ning leiaksime ühiselt kõige mõistlikuma lahenduse. Peame arvestama sellega, et õpilasel oleks võimalus oma valitud B-võõrkeelega soovi korral gümnaasiumis õpinguid jätkata. Lisaks peavad lastevanemad ja õpilased teadma, et kui mingil hetkel peaks tekkima vajadus kooli vahetada, võib valitud B-võõrkeel saada takistuseks. Praegune õppekava ei võimalda võõrkeele vahetamisel paindlikkust ning kui õpilane on eelnevalt õppinud muud võõrkeelt, kui võimaldab uue kooli õppekava, ei pruugi ta saada soovitud koolis õpinguid jätkata. 

Meil on kõikides klassides üle 20 õpilase ja seetõttu on võimalik pakkuda B-võõrkeele valikut. Meie jaoks tähendab see ressursside ümberjagamist ning lisapersonali leidmist. Ma ei kujuta aga ette, kuidas on võimalik kahte valikut pakkuda meist väiksemates koolides. Kui klassis on vähem kui kümme õpilast, siis peaks kool praeguse ühe keelegrupi asemel looma kaks keelegruppi, mis tähendaks topelt palgakulu. Ilmselt on kõigi koolide jaoks väljakutse üleminek teise B-võõrkeele pakkumisele, sest keeruline on leida sobiv õpetaja, kes oleks valmis igal õppeaastal oma ainekoormust kolme tunni võrra nädalas suurendama. Koolijuhina aga toetan soovitud muudatust. Meie kool annab endast kõik võimaliku, et õpilastele parim lahendus leida.