https://rito.riigikogu.ee/nr-46/hea-hariduse-allikaid-otsides/

See on oskus kujundada õpilastes üldist arusaamist ainest. Nõnda arvab akadeemik Jaak Aaviksoo ühiskondlik-poliitilises essees „Hea hariduse allikaid otsides“ (ajakirjas Riigikogu Toimetised, nr 46, detsember 2022): „Mõistmine on õppimise ülim siht ja võluvõti. Kuni võtit ei ole, saab vaid „ära õppida ja üles öelda“, ent uks teadmiste imelisse ja rikkalikku maailma jääb suletuks.“

Aaviksoo kirjutab, et eesti tuntuima kooliloo, Oskar Lutsu „Kevade“ aegadest saati on kõik põhilised haridusasjad suuresti samaks jäänud. Õpilased ja õpetaja, klass pinkide ja õpetaja lauaga, õpik ja tahvel, vastamine ja ülesanded, head ja halvad hinded. Samas on teadmiste hulk maailmas kasvanud pigem tuhat kui sada korda, tarvilised oskused elus toimetulekuks on koos elukeskkonnaga teisenenud pea tundmatuseni ning paljud vajalikud hoiakud ja väärtused nihkunud koos ühiskonna üldise arenguga. Kool aga elab justkui oma elu. Vääramatult.

„Sama järjekindlalt, nagu kool on jäänud truuks oma loomusele, on läbi aegade kõlanud ka kriitika koolide alalhoidlikkuse suhtes. Keskse probleemina nähakse seejuures antava hariduse mittevastavust tööturu või laiematele ühiskondlikele ootustele. Algatatud on haridus- ja kooliuuendusliikumisi ning läbi viidud erineva sihiga haridusreforme. Kõik see on muidugi edendanud hariduselu, valdavalt ikka paremuse poole, ent põhiosas jätkub kõik nagu ennegi.“

Hea hariduse küsimused on aktuaalsed ka tänapäeval. Maailm areneb kiiresti ning me peame suutma sammu pidada oskustega, mida meil selleks vaja on ning mida meie haridussüsteem peab õppuritele suutma pakkuda. Viimane Riigikogu Toimetiste number pakub mitmesugust vaadet meie haridussüsteemi olukorrale, arutledes, millist kvaliteeti peaksime sellelt nõudma, mida see maksab ning mida selle raha eest oodata.

Ja nagu kirjutab akadeemik Jaak Aaviksoo: „Esmalt võiks mõelda, kas ühiskonna keerukuse kasvuga kaasnenud kvantitatiivsete ootuste kasvatamine kogu haridussüsteemi suhtes on mõistlik. Kogu see koorem langeb lõpptulemusena õpetajate õlgadele ja nii ei jää tegelikult olulise jaoks ei aega ega energiat.“