Kahju, et Riigikogu valimised toimuvad ainult iga nelja aasta tagant. Südame teeb soojaks, kui lugeda parteide lubadusi, mille kõrval jõuluvana kingikott tundub tühine. 

Kõik Riigikokku pürgijad rõhutavad hariduse tähtsust. Praegu ametis olev haridusminister lubab võidelda selle eest, et õpetaja töötasu moodustaks 125% keskmisest palgast. Ettevaatlikuks teeb sõna „võidelda“ – kas siis kõik parteid polegi selles veel ühele meelele jõudnud?

Kindlasti pole ükski õpetaja palgatõusu vastu, kuid kavalad poliitikud on jätnud täpsustamata (kas meelega või teadmatusest), kuidas nad selle saavutavad. Kas palk tõuseb aasta või nelja pärast? Ja mille eest seda keskmist makstakse?

Õpetajad tunneksid ennast turvalisemalt, kui oleksid täidetud mõned tagasihoidlikud tingimused. 

1. Aineõpetaja 1,0 koormusega ametikoht põhikoolis peaks olema 20 kontakttundi.
2. Neli kontakttundi päevas on selline koormus, mille korral on võimalik toetada õpilasi, teha koostööd kolleegidega, täita lisatasu eest täiendavaid ülesandeid jms.
3. Koolijuhil on vähemalt 20% palgafondist reservis lisategevuste tasustamiseks. 

Palgatõus on oluline, kuid kindlasti mitte kõige tähtsam muudatus koolielus, mis meelitaks kooli motiveeritud noori õpetajaid, kelleta praegune haridussüsteem pole enam jätkusuutlik.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mind ajendas oma mõtteid kirja panema ühe minu 8. klassi õpilase vanema pöördumine klassijuhataja ja õppejuhi poole (vanemad tavaliselt otse õpetaja poole ei pöördu). Probleem ise oli tüüpiline: kas siis õpilane ise või tema ema ei olnud rahul õpilase kodutööle pandud „rahuldava“ hindega. Äkki peaks selle hinde „nime“ ära muutma, kui keegi sellega rahul ei ole? 

Ma pole senimaani aru saanud, kas üleüldisena tunduv kampaania „hinnete parandamiseks“ on õpilase õigus või õpetaja kohustus? Kõva häälega ei ole seda välja öelnud ei minister ega koolitusfirmade juristid. Nagu enamikul juhtudel, on HTM andnud koolidele vabaduse otsustada ise, unustades, et koos vabaduse andmisega antakse ära ka vastutus. Meelerahu säilitamiseks laseb õpetaja siis muudkui hindeid parandada ja parandada nagu kingsepp saapaid.

Loodan, et 24. veebruar 2023 läheb Eesti haridusellu märgilise verstapostina õpetajaameti väärtustamisega. Aluse selleks lootuseks annab president Alar Karise aastapäevakõne, kus ta lakooniliselt, kuid piisava sügavusega defineeris õpetaja mõiste: „Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate või õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.“

Täpsemalt on raske õpetaja rolli kirjeldada ja see sõnastus tuleks saata Riigikogule kinnitamiseks mitte haridusseadusse, vaid põhiseadusse.

Usun, et HTM-is on piisavalt juriste, kes suudavad õppeaasta lõpuks koostada advokaatide rünnakule vastu pidavad paragrahvid koos detailse seletuskirjaga.

Päästame õpetaja!