Kunagi saatis kõiki Eesti eurolaulu valimisi emotsionaalne arutelu laulude keelsuse üle. Oli nii neid, keda kõnetasid üksnes eestikeelsed laulud ja pahandas ingliskeelsete laulude rohkus, kui ka neid, kes arvasid, et rahvusvahelisel võistlusel peaks Eestitki esindama just ingliskeelne lugu. Viimaseil aastail see teema enam meeli ärevile ei aja, ja nii vist jäigi paljudel üldse märkamata, et tänavu oli „Eesti laulu“ finaalis eesti- ja ingliskeelsete laulude suhe kaks kümne vastu.

Ühe kahest eestikeelsest laulust esitas sobiva eestikeelse nimega kollektiiv Meelik, kuhu kuulus ka samanimeline basskitarrist. Nagu ülejäänud Meel-mehenimed – Meelis, aga samuti unustusehõlma jäänud Meelemees, Meelendes, Meelepäive, Meeletõive, Meelevilje, Meelisk, Meelit, Meelo, Meelu ja teised –, on ka Meelik põline vanaeesti nimi.

Ajal, mil meie popimate poisinimede esikümnes torkavad silma nimed nagu Robin, David ja Aron, mõjub muistne Meelik originaalse ja värskendavana nagu kapatäis karget allikavett. Kui nimi Robin on 2023. aasta alguse seisuga 1895-l, David 1011-l ja Aron 765-l Eestis elaval mehel, siis Meeliku nime kannab statistikaameti andmeil üksnes … 13 meest! Seda meeldejäävam on ka üks kirjanduslik Meelik: kangelane Eno Raua 1960. aastate aleviseikluste triloogiast „Päris kriminaalne lugu“, „Lugu lendavate taldrikutega“ ja „Telepaatiline lugu“.

Liitsõna järelosana tähendab „-meelik“ sama mida „-meelne“; mõlemad on sõna „meel“ tuletised ja mõlemad on kasutatavad, osutamaks mingit tüüpi meelele või loomule, hinge- või vaimulaadile, teatud veendumustele, vaadetele või meelsusele. Üldteada on muidugi sõna „ülemeelik“. Aga järelosa „-meelik“ saab pruukida ka teistes sarnastes sõnades: „hajameelik“ pro „hajameelne“, „isemeelik“ pro „isemeelne“, „kurvameelik“ pro „kurvameelne“, „lihtsameelik“ pro „lihtsameelne“, „teravmeelik“ pro „teravmeelne“, „vanameelik“ pro „vanameelne“ ja ka näiteks „salameelik“ pro „salapärane“, „äraarvamatu“.