Eakohane kõneareng on varasel arenguperioodil lastel üpriski sarnase mustriga, kuid samas on üsna varakult näha ka erinevusi. Lapsevanema haridus on eesti keele kontekstis oluline tegur, mis mõjutab vanema keelekasutust ning seeläbi ka lapse keelt. Vanema haridus on seotud ka valikutega, mida ta oma lapse keelelise arengu toetamiseks teeb (näiteks kas ja kui palju kodus lapsele loetakse, kui palju on laps ekraani ees, kui tihti suhtleb vanavanematega). Eesti koolieelikutele suunatud kõnet mõjutab lisaks – ja seda olenemata vanema haridustasemest – laiemalt keeleline kasvukeskkond, mida saavad lastevanemad, aga ka kõik lastega tegelevad spetsialistid teadlikult kujundada. 

Eesti väikelaste kõne arengu uurimuste kõrval on vähe uurimusi, kus analüüsitakse koolieelikute keelelist arengut. Doktoritöös kasutati 5–8-aastaste laste keele ja keelelise kasvukeskkonna analüüsiks nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid emadega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimusest jooksis läbi kaks mõõdetavat tegurit: vaadeldi emade haridustaset ja pere elukohta (maa- ja linnakeskkond). 

Kust tulevad erinevused laste keelelises arengus?

Keeleliselt arendav keskkond on selline, kus lapsega räägitakse, sest lapse varajane kõne peegeldab tugevalt talle suunatud kõnet. Keeleteaduslikes uurimustes on lähtutud seisukohast, et kasvukeskkond tingib keelekeskkonna. Käitumisuurija Michael Tomasello kirjeldab seda piltlikult kui toetumist hiiglase õlgadele; laps ei hakka keelt omandama tühjalt lehelt, vaid osa tööd on tema eest justkui juba ära tehtud, mingi hulk teadmistest on ühiskonnas välja kujunenud ning laps toetub laiemalt ühiskonnas – aga ka kitsamalt peres ja kasvukeskkonnas – juba olemas olevatele teadmistele ja sedakaudu keelele, mida temaga kõneletakse. Seega saavad lastevanemad teha väga palju kujundamaks kasvukeskkonda, mis keelelist arengut toetab. Kui koduses keskkonnas kuuleb laps vähem talle suunatud kõnet, on väga oluline roll lasteaial, koolil, huviringidel ja sealsel keelekeskkonnal.

Lapse kõne arengu toetamiseks on vaja rikast keelelist sisendit

Laps õpib rääkima rääkides – peale füsioloogiliste eelduste on keele omandamiseks vaja piisaval määral lapsele suunatud, mitte pelgalt kuuldud, näiteks ekraanilt või arvutist kostvat kõnet. Hariv õppemäng või multifilm võib keelt ergutada, kuid ei tohi unustada, et ekraan on siiski vaikiv kaaslane. Seetõttu on äärmiselt oluline, et lapsele suunatud kõnet oleks piisavalt. Seejuures pole lapse kõne arengus oluline mitte pelgalt vanema jutukus, vaid see, kui vaest või rikast keelt ta kasutab. Mida rikkam on lapsele suunatud keel, seda rikkam on ka lapse keel.

Milliseid erinevusi laste keelekeskkonnas tingib ema haridus?

Uurimistulemuse järgi võib öelda, et ema haridus mõjutas tema keelekasutust – nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuurispetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem lapse tegevust suunab, kasutades lapsega suhtlemisel käske-keelde. Kõrgemalt haritud vanem kasutas lapsega rääkides rikkamat sõnavara, suunas lapsele rohkem lauseid, tema kõnes esines rohkem julgustusi kui käske-keelde. Mõlema haridusrühma sees oli vanema rikas kõne positiivselt seotud lapse kõnega, ja seda olenemata vanema haridusest – lapsevanema rikas keel on seotud lapse rikka keelekasutusega. 

Intervjuude järgi pidasid mõlemad haridusrühmad oluliseks lapsega suhtlemist (sh oma tegevuse kommenteerimist), ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. On suur erinevus eesti lapsevanemate uskumuses lapse keelelisse arengusse – kõrgem haridus tingib kõrgemad ootused lapse keelelistele võimetele ning edasisele akadeemilisele edukusele. Vanema kõrgemad või madalamad ootused lapse arengule ei ole otse seotud lapse keelega, aga võivad mõjutada valikuid, mida tehakse keelelise kasvukeskkonna loomisel. Lapse suhtlusvõrgustiku analüüsi järgi puutuvad kõrgharidusega vanemate lapsed keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda parema võõrkeeleoskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuute koht on eelkõige ekraanmeedia, kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad teiste keeletega kokku vanemate keelekasutuse, lasteaia, suhtlusvõrgustike ning samuti ekraanmeedia kaudu. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti 1–3 tundi. Enam kontrollivad ekraani ees viibimise aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanmeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Ühtviisi vähe jutustatakse kodus lugusid, see võib olla seotud ka laste kasina jutustamisoskusega. Mõlemas haridusrühmas on kahe kõige sagedasema tegevuse seas just ekraanmeediaga seotud tegevused. Võrreldes varasema uurimusega ekraanmeedia kasutamise juhendamisest keelatakse ekraanmeedia kasutamist vähem. 

Milliseid erinevusi tingib elukoht?

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlema haridusrühma puhul: just maapiirkonna vanemad arvavad, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega, seejuures maapiirkonnas eristub pigem inglise keel, mida mainitakse kõige sagedamini. Samuti peetakse vene keelt pigem lasteaiakeeleks, sest tihedamini kuuleb seda just seal keskkonnas, inglise keelt aga ekraanmeedia keeleks. Ekraanmeedia on mõlemas elukeskkonnas levinud, kuid maalapsed on keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud ema-isa, õdede-vendade keelele ja keelekeskkonnas kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldi vanavanematega maapiirkonnas. Linnakeskkonnas elavate emade lapsed on rohkem tunde lasteaias, kuid huvi lasteaia tegevuskava kohta tunnevad enam siiski maapiirkonna emad. Linnakeskkonnas kasvava lapse keelelist kasvukeskkonda iseloomustab see, et ta tegutseb lasteaiavälisel ajal enam üksi või kasutab ekraanmeediat, maapiirkonnas suhtlevad lapsed aga enam eakaaslastega, tegutsevad koos õe-venna või vanematega.

Eesti keele kontekstis on lisaks haridusele ja elukeskkonnale siiski laiemalt oluline lapsele suunatud kõne ise, mis mõjutab lapse keele arengut. Keeleline sisend ei sõltu mitte alati ja ainult vanema haridusest ja elukohast, vaid ilmselt ka teistest teguritest, mis iseloomustavad keelekeskkonda. 

Jutustamisoskust peab arendama

Jutustused on laste keeles ja keelekeskkonnas loomulik osa, kuid jutustust luua on eesti lapsel keeruline, sest tuleb arvestada sisu ja vormiga ning osata neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti eelkooliealiste laste jutustused on lühikesed ja vähese keerukusega. Seejuures tingib laste jutustuste erinevusi ema haridus: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad, sidusamad ja keerukamad. Tulemus näitab laste erinevat keelelist teadlikkust ja keelepagasit. Seega võib kõrgharitud vanema kõne olla teistsugune ning keel, mida laps kuuleb, on rikkam – see mõjutab omakorda lapse oskust ise keelt kasutada ja mõista. Jutustamisoskust tuleks aga teadlikult arendada ja toetada seda nii kodus, lasteaias kui ka koolis. Ei tohiks unustada, et jutustamisoskus on kirjaliku teksti loomise alus.

Lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut, ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks temaga rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema kõrgema tasemega kui keeleomandaja enda kõne. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset stardipositsiooni koolisüsteemi alguses ning võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega keele eri tasanditel (nt lugemis- ja kirjutamisoskus). Need kõik on laiemalt tegurid, mis mõjutavad lapse edasist hakkamasaamist ühiskonnas. 

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi nooremteadur Andra Kütt kaitses oma doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga“ 9. märtsil. Doktoritööd juhendas Tallinna Ülikooli professor Reili Argus. Töö oponendid olid Tampere Ülikooli professor Klaus Laalo ja Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu.

---

Soovitusi lapse keele arendamiseks

• Lapsele suunatud kõne peab vastama lapse enda keelelisele arengule. 
• Arutlege lastega mitmesugustel teemadel. Keelele on hea ka lihtsalt tähelepanu tõmmata – mõnd toredat sõna märgates ja korrates, sõnadega mängides ja mõne naljaka sõna üle üheskoos imestades ja arutledes.
• Last ei tohiks otseselt parandada, kui ta midagi grammatiliselt valesti ütleb. Hea on kasutada sõna õigel kujul. 
• Varane kokkupuude raamatutega on seotud rikka sõnavara, parema lugemisoskuse ning hilisema akadeemilise edukusega. Hea oleks, kui lasteaias, aga ka hiljem koolis oleksid õpperuumides lugemispesad. 
• Koos- ja ettelugemine arendab lapse keelt. Lapsele suunatud keeleline sisend on leksikaalselt suurem, variatiivsem ning süntaktiliselt keerukam kui lihtsalt nt mängulistes tegevustes kasutatud keel. Samuti loob ettelugemine vestlusi, kus saab kasutada enam avatud küsimusi, (ümber)jutustamist jm tehnikaid, mis toetavad keelelist arengut. 
• Jutustamisoskust tuleb arendada – vanemas lasteaiaeas ning algklassides saab sellele palju kaasa aidata. 
• Paku lapsele enda keelekasutusega rikast keelt!

---

Loe ka: Tuulike Kivestu-Rotella “Andra Kütt usub, et tarkus ja headus käivad käsikäes”