Klassijuhataja amet tõi kaasa palju lisatööd. Iga nädal oli ette nähtud klassijuhatajatund ja Albert pidi pead murdma ja mõtlema, kuidas seda sisustada. 

Mõnikord oli klassi paturegister nädalaga nii suureks paisunud, et terve tunni võis täita selle klaarimisega. Teinekord aga haigutas paturegistris tühjus ja siis tuli kas tundi külaline kutsuda või midagi muud välja mõelda.

Kord kuulis Albert direktori sekretärilt, kellega ta hästi läbi sai, et direktor Paprik kavatseb saata tema klassijuhatajatundi kontrollima inspektori pealinnast. Aega oli jäänud mõni päev, Alberti pea oli seekord teemadest üsna tühi, kedagi esinema kutsuda polnud ka enam aega.

Viimases hädas kutsus ta klassivanema (tollal nimetati neid klassiorganisaatoriteks) oma füüsikakabinetti. Elle – nii klassivanemat kutsuti – osales kooli näiteringi töös ja oli Albertit varemgi hädast välja aidanud. Klassivanemale polnud tarvis pikalt selgitada, mida vaja teha. „Saab tehtud!“ kõlas vastus.

Saabuski oodatud tund ja kohal oli ka inspektor. Tund kulges sujuvalt ja üllatusteta. Elle oli ette valmistanud korraliku stsenaariumi, jaganud kõigile kätte küsimused ja sõnavõtud. Kui Paprik hiljem inspektorilt tunni kohta küsis, polnud too kiidusõnadega kitsi: „Teate, see oli suurepärane klassijuhatajatund, kõik olid väga aktiivsed. Sellist siirust ja vahenditust võib veel ainult väikelinna koolis kohata.“

Paprik oli küll lootnud Albertile klassijuhatajatunni läbiviimise kohta õpetlikke näpunäiteid jagada, nüüd aga polnud tal oma tarkusega midagi peale hakata. Mingi kahtlus jäi teda siiski närima. Mõni päev hiljem Albertit kohates küsis ta: „Mis imeasju su klass seal tunnis tegi, et sellega nii rahule jäädi?“ Albert vastas muiates: „Kui õpilasi usaldada, on nad paljuks võimelised.“

ÕPETAJA ALBERT

töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis