Vahetund on õpilaste jaoks tavaliselt meeldiv tund. Vene ajal oli kombeks õpilased vahetunniks klassist välja ajada ja klassiruumi tuulutada. Korrapidajaõpetajate ülesanne oli jälgida, et õpilased vahetunnil põrandal, aknalaudadel ega radiaatoritel ei istuks ja ringis jalutaksid.

Õpetajate jaoks oli see tüütu tegevus, sest ikka ja jälle küsis mõni õpilane: „Miks me peame nagu vangid ringiratast käima?“ Ega Albert osanudki muud vastata, kui et selline on kord või et liikumine on tervisele kasulik.

Nii jalutas ka Albert, kui ta taas korrapidajaõpetaja oli, vahetundide ajal koos õpilastega ringiratast ja kutsus korrale neid, kes jalutada ei tahtnud. Enamiku õpilastega polnud probleeme, aga kaks põhikoolitüdrukut sättisid end igal võimalusel radiaatori peale istuma. Kui Albert neile märkuse tegi, vupsasid nad sealt kohe alla ja jalutasid kenasti ringiratast. Vaevalt jõudis aga Albert veidi eemalduda, kui tüdrukud olid radiaatori peal tagasi. Tüdrukud ise olid üle keskmise prisked ja vaene radiaator ähvardas juba lausa seinalt maha kukkuda.

Ühel päeval, kui kõnealused tüdrukud jälle end radiaatoril soojendasid, lausus Albert neist möödudes vaikselt: „Tüdrukud, kas te siis ei tea, et soojuse käes kõik paisub.“ Mõlemad tüdrukud vaatasid Albertile kuidagi etteheitvalt otsa, punastasid ja hetk hiljem potsatasid radiaatorilt maha. Oma üllatuseks ei näinud Albert edaspidi enam kumbagi radiaatoril peesitamas. Lisaks korrast kinnipidamisele oli ta tüdrukutele õpetanud ka soojuspaisumist.

ÕPETAJA ALBERT

töötanud füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis