Puhja Kooli arendustöö on olnud seotud kogukonnaga ja üheskoos on tuntavalt tegusad olnud lastevanemad, õpilased, õpetajad, piirkonna inimesed ja asutused. Oleme pidanud ennast kogukonnakooliks, aga saanud pikapeale aru, et selleks kasvamiseks on vaja aega ja tahtjaid.

Lõppev õppeaasta on olnud eriline selle poolest, et koolis käia ja üritusi korraldada on taas tavaline. Tavaline pole aga olnud sündmuste paljusus ja koos õppimise intensiivsus. Selgemini kui kunagi varem saime aru, et Puhja Kool peab päris kindlasti juba olema kogukonnakool. Mõistsime, et meie õpilased tunnevad ennast paremini, kui neid ümbritsevad ühte jalga astuvad täiskasvanud. Kooli ja kogukonna sidumiseks haarasime sel aastal teadlikult kinni kohaliku seltsimaja igast pakkumisest.

Koos õpilastega kirjutasime näiteks asfaldile Puhja piirkonna vanasõnu, mis seltsimajal meie jaoks punti kogutud. Asfaldile ilmusid sõnumiga kunstiteosed. See õpetas ja tegi rõõmu.

„Kalevipoja“ raamatu 160. sünnipäeval kutsus seltsimaja piirkonna elanikke ja asutuste esindajaid raamatu peatükke ette lugema. Lugemismaratoni levimine otsevideona oli vaatajate-kuulajate tagasiside järgi võimas kogemus. Pealtnäha lihtsast sündmusest sai kogukonda siduv ja meeldejääv elamusüritus. Täiskasvanud lugejad vaheldumisi väiksemate ja suuremate õppuritega tõid õpetamise ja õppimise jõuliselt kogukonda ja see tegi õppimise nähtavamaks.

Kooli pidulikud sündmused ja vajalikud koolituspäevad kolisime seltsimaja saali. Saime sel moel kasutada üksteise võimsamaid ressursse, kõiki eritingimusi oma asutustes dubleerimata. Koostöös said peetud riigi sünnipäev, aktused ja inspiratsioonipäevad.

Õppeaasta lõppu jäi eriti erandlik koolipäev. 605 aastat küla esmamainimisest oli põhjus, miks õpilased ja õpetajad tulid kokku laupäeval(!), et osaleda meeleolukal rongkäigul ümber Puhja, esineda ja vaadata kontserti „Küla kuuleb”, lahutada meelt ja vaadata kohaliku ettevõtja ja meelelahutaja Kaarel Tuvikese kirjutatud ning lavastatud Puhja piirkonna ajaloost jutustavat näidendit „Puhja ajaloo tuultes“. 

Näitleja Tiit Tikerpalu juhitud kontserdi pea igasse numbrisse mahtus mõni õpilane või muu kooliinimene. Näidendi eri osades astus õpetajaid-õpilasi üles terve tosin. Nii kontsert kui näidend olid kaks osa külapäevast, mis kooliperet enim puudutasid. Kui vabaõhukontserdi kerge olek oli rohkem meelelahutuslikku laadi, siis näidend oma tõsiduses polnud pelgalt ajalugu, vaid lahti kirjutatud arusaam Puhja kandis toimunust. Parimal juhul võis vaatajal tekkida arusaam, et me ei asu „ajaloo lõpus“, vaid ajalool on uues kuues kalduvus korduda. 

Milleks seda kõike vaja on? Kui koolis õpib ja töötab ligi 300 inimest, on see küla mõistes väga suur ressurss. Jätkub esinejaid pea kõikidesse kavandatavatesse numbritesse ja pealtvaatajate pinkidele. Kooli osalus toob pealtvaatajate sekka lastevanemaid ja sugulasi, kes muidu ehk ei viitsiks tulla. Kool omakorda saab vastu selle, et kohalik kogukond tunnetab kooliga sidet, õpilastel on huvitavam ja elulisem õppida ning nad kogevad rohkem õnnetunnet.  

Äkki on ükskord siiski võimalik, et kool on kogukonna nägu ja vastupidi?