Täna esietendub teater Nuutrumis näitleja ja muusiku Priit Strandbergi lavastatud ja muusikaliselt kujundatud Eugene Ionesco näidend „Õppetund“. Töö lavastusega, kus tegelasteks õpetaja ja õpilane, viis Priidu olulise arusaamani: õpetaja ei tohiks tappa õpilases küsijat ja kahtlejat. Küsimus on tänuväärne isegi siis, kui see on loll või pisut provotseeriv. Küsija, kui ta pole lihtsalt norija, on kõige parem õpilane, sest ta tahab midagi teada.

Kas sulle meeldis koolis käia?

See oli periooditi väga erinev. Käisin lausa viies üldhariduskoolis: kolm esimest aastat Lasnamäel, seejärel aasta Kohilas, siis kolm aastat Meriväljal ning kaks Viimsis. Pärast põhikooli astusin Vanalinna Hariduskolleegiumisse ning lõpetasin selle.

Pidev koolide vahetamine arendas mu päris kohanemisvõimeliseks. Kujunes välja lausa rutiin: esimesed kaks nädalat on hästi raske ja keegi ei taha suhelda, siis tuleb esimene kehalise kasvatuse tund, kus näitad, et oskad jalgpalli mängida, ning siis saad endale esimesed sõbrad.

Põhikooli ajal meeldis mulle koolis käia, aga mitte õppida. Mulle meeldis ilmselt sotsiaalne pool. Olen isegi mõelnud, et oleks väga hea, kui kuni keskkoolini õpiksid poisid ja tüdrukud eraldi klassides. Näiteks matemaatikatunnis olid tüdrukud ja suhted minu jaoks märksa huvitavamad kui korrutustabel ja murrud. Väga raske oli nende vahel laveerida. Tegelesin terve põhikooli vältel ikka peamiselt suhetega. Ka tunnis. Vanalinna Hariduskolleegiumis meeldis mulle koolis käia juba väga.

Milline õpilane sa olid?

Olin kameeleon, periooditi väga erinev. Vahepeal olin halb õpilane, siis jälle natuke parem ja siis jälle halb. Eks see sõltus sellest, millega parasjagu tegelesin. Et olla väga hea õpilane, peab vist tegelema õppimisega (naerab).

VHK-s aga ei olnud sa mitte niivõrd õpilane, kuivõrd inimene. Siis väärtustad ka ise endas just selliseid tahke. Arvan, et VHK-s olin ma pigem hea inimene, mis ei tähenda tingimata, et olnuksin väga hea õpilane. Aga ei olnud ka midagi hullu.

On tähtis, et kui õpetaja ärkab hommikul üles, ei mõtle ta esimese asjana, et metsas … peab jälle õpetama minema.

Mis ained sulle meeldisid?

Läbi aastate meeldis mulle kehaline kasvatus. Gümnaasiumis meeldisid ka kirjandus ja ajalugu ning tegelikult on aus sellega piirduda. Muidugi ka kõik erialatunnid – käisin teatriharus ning kõik sellega seotud tunnid olid mulle olulised. Ikka sellised humanitaarsed ained.

Millised ained olid rasked?

Vene keel. Ja mul on tohutult kahju, et ma seda ei oska. Arvan, et see on seotud asjaoluga, et meie põlvkonnale õpetati vene keelt samamoodi nagu meie vanematele. Minu vanemate põlvkond sai vene keele üsna ise selgeks, sest seda räägiti igal pool. Vene keelt lihtsalt pidi oskama. Toetavad koolitunnid veel juurde ja nii see tuli. Nagu praegu tuleb kõnelemistasandil inglise keel. Minul oli vene keelega nii, et muudkui õpid ja õpid, aga ikka mitte midagi ei oska. Napakas mõelda, et tuubid seitse aastat kolm korda nädalas mingit keelt ja tulemusena oskad vaid tähestikku ning öelda, mis su nimi on ja kui vana sa oled. See on natuke masendav.

Mingil hetkel oli ka põhikooli geograafia tüütult keeruline, aga tagantjärele arvan, et see oli laiskusest. Õigemini, see tulenes teistest huvidest. Põhikoolis ei olnud mul lihtsalt huvitav õppida.

Hästi lihtne on muidugi soovitada õpetajatele õpetada huvitavamalt. Ma ei tahaks ühtki oma õpetajat tagantjärele süüdistada, et õppimine mind ei paelunud. Samas usun, et kõiki aineid saab õpetada väga huvitavalt ja ka väga ebahuvitavalt. Mul on kogemusi sütitavate õpetajatega, kelle vastu tekib austus nii, et sa ei sega tundi, ning kelle ees tekib süütunne, kui ei õpi.

Olen seda meelt, et teoreetilisi aineid tuleb ka praktikas rakendada. Kasvõi matemaatikatunnis: kui õpitakse kolmnurka, siis võiks teha õpilastega väljasõidu ja uurida, kuidas majadel on kolmnurksed katused ja kuidas sellega seoses saaks matemaatikat rakendada. Näidata matemaatika praktilist poolt, aine seotust reaalse eluga.

Matemaatika ei olnud põhikoolis minu ala, olin tohutult laisk ja sellega suures hädas. Mingil hetkel olid mul nii halvad hinded, et pidin end käsile võtma. Siis õppisin õega, kes käis ülikoolis ja aitas mu matemaatikas järjele. Õppisime ikka tunde koos laua taga. Töö viis sihile ja lõpuks hakkas matemaatika mulle isegi meeldima, sest sai selgeks.

Mida pead koolis omandatust kõige väärtuslikumaks?

Mind on väga mõjutanud mõned õpetajad. Nad olid mulle eeskujuks mitte niivõrd erialaspetsialisti, kui just inimesena. Pean seda kõige väärtuslikumaks. Elumuster ju isegi natuke joonistub selliste õpetajate järgi. VHK-s oli palju eeskujusid, kes näitasid, kuidas on võimalik elada.

Koolis on oluline ka kogukonna loomine. VHK-s toimus näiteks palju laatasid ja kontserte, mis tõi vanemad kokku ja õpetajad tunnirutiinist välja. Sellise omavahelise suhtlemise ja koostegemiste nägemine ja kogemine on lapsele samuti eeskujuks.

Mul on kogemusi sütitavate õpetajatega, kelle vastu tekib austus nii, et sa ei sega tundi, ning kelle ees tekib süütunne, kui ei õpi.

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Aus vastus on, et ma ei tea. Saan rääkida vaid muljest ja mulle tundub, et klassid on ikka liiga suured. Minu meelest on 24 õpilast ühe klassi jaoks kolm korda liiga palju. Arvan, et kümme oleks väga hea ja 15 täielik maksimum, et õpetajad suudaksid hallata õpilaste probleeme ja märgata nende vajadusi. Ma muidugi ei arva, et lapsed on suhkrust. Olen seda meelt, et laps peab samuti palju pingutama, et ise oma asjadega hakkama saada, aga nii suure hulga laste erinevustega arvestamine käib õpetajal üle jõu.

Arvan ka, et õpetajate toetusel võiksid noored juba varem mõelda oma kutsumusele. Sellele, mis neid päriselt huvitab. Meil õpime kõik ühtesid ja samu aineid ning meil kõigil on kahjuks üks ja ühine mõõdupuu – tunnistus.

Mulle meenub näiteks üks asi. Olen eluaeg viisi pidanud, 7. klassis osalesin isegi lauluvõistlusel ning hiljem hakkasin kodus kitarri näppima. 8. klassis sain tänu koolivahetusele endale uue muusikaõpetaja, kes kutsus poisse koos klassi ette laulma. Ma ei julgenud viisi pidada, sest kõik teised mögisesid. Ma siis ka mögisesin kogu aeg. See illustreerib seda, et tegelikult ei jõuta inimese soove ja andeid tähele panna. Arvan, et see on ka põhjus, miks tekib järjest rohkem erakoole, kus proovitakse õpetada teisiti, kui meil sügavalt juurdunud on.

Olen seda meelt, et iga laps peaks õppima klaverit. Lausa individuaalõppes. Selleks on muidugi väga raske ressursse leida. Kaunite kunstide õppimine arendab maailmatunnetust, aga selliseid asju ei oska me kahjuks väärtustada.

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Ma olen küll ebakompetentne ja räägin idealistlikult, aga muudaksin kindlasti klassid väiksemaks.

Milline on hea õpetaja?

See, kes tahab oma tööd teha. Kes tunneb end oma kutsumuses hästi. Hea õpetaja on piisavalt range, aga sõbralik, heatahtlik ja huvitub igast lapsest. See on muidugi keeruline, kui klassis on palju õpilasi.

On tähtis, et kui õpetaja ärkab hommikul üles, ei mõtle ta esimese asjana, et metsas … peab jälle õpetama minema. Mingitel hommikutel on see muidugi normaalne, ka mina tunnen teinekord, et tõesti ei taha proovi minna või etendusele sõita, aga laias laastus meeldib mulle mu töö väga. On oluline, et õpetajatel oleks samamoodi. Nende töö on väga vastutusrikas.

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida?

Inspiratsiooni ja jõudu!

Kui olin lavakunstikooli esimesel kursusel, oli mul ristimisnädalal kohtumine Lembit Eelmäega. Teadsin, et ta veel mängib, ja mõtlesin, et uskumatu, ta liigub ju vaid tibusammudega, ei jaksa kiiremini. 

Läksime koos kohvikusse. Jalutamistempo oli, nagu ütles Ernesaks Mart Saare kohta (või oli see vastupidi), rahulikust pisut aeglasem. Olin noor ja julgesin küsida, kuidas ta mängib, kui füüsiliselt nii vilets on. Ta vastas, et laval ununeb kõik ära. Minu meelest see ongi inspiratsioon.