„Õpetaja päeviku“ seekordne persoon on Kristi Lõbu, kes on Avinurme Gümnaasiumi inglise keele õpetaja. Mis teda õpetajatöös motiveerib ning millisest haridusmaailmast ta unistab?

Olen õpetaja, sest mul on võimalus muuta maailma, laps lapse haaval. Mul on väga suur roll iga õpilase arengus. Mulle meeldib, et õpetajana arenen ka ise pidevalt. Lisaks mitmekesisele tööle, koolitustele ja konverentsidele saan palju uusi teadmisi just õpilastelt. Iga päev noortega töötades tunnen, et vanus on ainult number. Sisemiselt tunnen ennast ikka sama noorena kui õpetajana tööle asudes. Mulle meeldib, et õpetajatöö on nii loominguline – saan iga ainetunni üles ehitada just nii, nagu seda otstarbekaks pean. 

Õpetajana paneb mu silma särama see, kui näen oma tunnis rõõmsameelseid ja õpihimulisi lapsi. Mul on hea meel, kui nad tulevad meelsasti minu tundi ja ootavad õhinal, mida see toob. Minu silma paneb särama, kui näen oma töö tulemust – näiteks kui õpilased sooritavad eksami suurepäraselt või kui kuulen välismaal, kui hästi mu õpilased inglise keeles teiste riikide õpilastega suhtlevad. See on muusika minu kõrvadele. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt koeraga jalutamas või trennis. Ma jalutan igal hommikul enne tööleminekut umbes kaks kilomeetrit. See varahommikune aeg on mõnus ja rahulik, sageli tulevad uued ideed just nende jalutuskäikude ajal. Pärast tööd meeldib mulle korvpalli mängida ja jõusaalis käia, korra nädalas käin tennisetrennis. Teen trenni alati kohe pärast tööd, sest see motiveerib mind tööpäeva õigel ajal lõpetama. Pärast vaimset pingutust on hea ennast välja lülitada ja kehale koormust anda. Tõenäoliselt võib mind üsna sageli ka pakiautomaatide juures kohata, sest lisaks õpetajatööle olen ettevõtja rollis.  

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle sõita aastaid tagasi ostetud krundile ja lihtsalt olla – kuulata linnulaulu, konnade krooksumist, mesilaste suminat ja sääsepininat. Viimane ei ole küll kõige meeldivam, aga käib asja juurde! Loodetavasti kerkib ühel toredal päeval kasvuhoone kõrvale ilus maja. Külmemal ajal vaatan hea meelega Netflixi ja, mis seal salata, vahel sotsiaalmeedias ka naljakaid kassivideoid, et ennast kõigest välja lülitada. Raamatute lugemine käib mul hooti – vahel on suur tuhin peal ja neelan järjest uusi raamatuid, vahel aga jääb lugemisse mitmekuune paus.

Hoian end oma valdkonnaga kursis mitmeid kanaleid pidi, näiteks käib mul Õpetajate Leht ja kuulan haridusteemalisi taskuhäälinguid, nagu „Õpime koos“ ja „Õpetajate tuba“. Lisaks loen erialast kirjandust. Soovitan õpetajatel lugeda raamatuid „Teadlik õpetaja“ ja „Kool kriisis“. Ostsin endale mõnda aega tagasi Johannes Käisi raamatu „Õpetuse alused ja teed. Üldine didaktika“ ning Edgar Krulli „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatu“. Need on ju ülikooli ajal läbi töötatud, aga praegu, 15 aastat hiljem, on neid hoopis teine tunne lugeda. Kavatsen raamatud enne uut õppeaastat ette võtta. Ma jälgin Facebookis ja Instagramis mitmeid õpetajaid ja lehti, näiteks „Liikuma kutsuvat kooli“ ja „Kiusamisvaba kooli“.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt sekretär. Mulle meeldib „asjatada“ –paberitega toimetada, materjale sorteerida ja organiseerida. Kontoritarvete pood on mu lemmikkoht. Samuti meeldib mulle väikeseid ülesandeid täita – olen suur to-do-nimekirjade tegija. Mulle meeldib midagi ette võtta, ära teha ja siis seda ärategemise tunnet pikalt nautida.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös. Mul on aastate jooksul väga palju südantsoojendavaid hetki olnud. Alustades lausega „Õpetaja, te olete mu lemmikõpetaja!“ ja lõpetades vilistlaste positiivse tagasisidega. Aga tooksin esile lõppeva õppeaasta, kui mind tunnustati mitu korda. Sel aastal anti meie vallas esmakordselt välja lemmikõpetaja tiitel. Olin väga üllatunud ja südamest tänulik, kui selgus, et Avinurme Gümnaasiumi õpilased olid just minu lemmikõpetajaks valinud. Lisaks tunnustati mind riigi tasandil: EVÕL valis mu aasta koolitajaks 2022. Kõigele lisaks sain Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel kooli tunnustuse. See tunne, kui minu tööd ja panust märgatakse ning hinnatakse, on meeliülendav ja aitab rasketel aegadel vastu pidada.

Unistan haridusmaailmast, kus igal lapsel on võimalik areneda oma võimete kohaselt ja omas tempos ning kus on vähem piiravaid ja rohkem loovust arendavaid tegevusi. Soovin, et elaksime maailmas, kus õpilased tulevad meelsasti kooli, tahavad õppida, kus nende silmad säravad ja nad tahavad tegutseda. Unistan sellest, et koolid oleksid kiusamisvabad, et ühtegi õpilast ega ka õpetajat ei alavääristataks ega kiusataks, et nii õpilane kui õpetaja saaksid pärast kooli hea tundega koju oma pere juurde minna.

Soovitan teistele õpetajatele, et nad ei unustaks, kui eluliselt olulised oskused on koostöö tegemine, probleemide lahendamine, kriitiline mõtlemine, analüüsimine, loovus, algatusvõime jne. Ei tohi ka unustada, et neid oskusi läheb õpilastel täiskasvanuna palju rohkem vaja kui mõnda valemit, definitsiooni või reeglit. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kas avalikud pingeread motiveerivad kooli oma taset tõstma?

Pingeridadel on mõte siis, kui need on koostatud kõigile võrdsetel alustel. Praegu see nii ju ei ole! Eesotsas on koolid, kes on Eesti pealt parimad õpilased kokku kogunud. Loomulikult on nende tulemused palju kõrgemad kui väikeste maakoolide omad, kuhu võetakse vastu peaaegu kõik õpilased. Eks n-ö eliitkoolid saavad omavahel mõõtu võtta, aga mis kasu on pingeridadest väiksematele maakoolidele? Kas pingereas allpool olevad koolid on halvad?

Väikestes maakoolides sõltuvad tulemused aastakäigust. Vahel sattuvad ühte klassi väga taibukad ja tublid lapsed, teinekord aga vähem võimekamad. Kool on sama, õpetajad samuti, aga tulemused erinevad aastati. Meie koolist lähevad põhikooli kiitusega lõpetanud õpilased tihtipeale linna gümnaasiumidesse õppima.  

Pean tunnistama, et kui mu enda tütar põhikooli lõpetas, siis vaatasin ise ka pingeridasid, aga valiku tegi ta ikkagi selle järgi, millise kooliga on tegu, mitte millisel kohal see pingereas asus.

Ma arvan, et pingeread motiveerivad neid koole, kellel on võimalik oma taset tõsta, st neil on piisaval arvul heal tasemel õpilasi, kellega tööd teha. 

Mina jätaksin pingeread alles, aga tooksin välja ainult 20–30 parimat. Äkki millalgi eksib suurte koolide sekka ära ka mõni väike maakool, kus töötavad suurepärased õpetajad, aga mis kinnipanemise hirmus ei saa endale sisseastumiskatseid lubada.