12. juulil möödus 145 aastat Peeter Põllu sünnist. Ta on kirjutanud, et inimese karakter allub muutustele nii positiivses kui negatiivses mõttes. Teatavaid omadusi saab tugevamaks teha, teisi nõrgendada. Harjutus või mitteharjutus, võimalus tegevusse astuda või mitte ‒ see on määrav.

Kasvatuse eesmärk on autonoomne ja iseennast määrav vaba isik. Peeter Põld polnud nõus vabakasvatuse teooriatega, nagu kasvaks „kasvatuse siht lapsest endast välja, mistõttu kasvataja peab tummas aukartuses ootama lapsehinge ilmutusi“. Kasvatus, millelt nõutakse, et ta laseb last areneda vastavalt tolle loomulikele tungidele, jätab lapse temas peituvate tungjõudude mängukanniks, neid teadlikult suunamata.

„Mis lapse juures kõigepealt ja peaasjalikult esile tuleb, on nn bioloogiline karakter, s.o loomusunnid, tungid, instinktid, impulsid. Need, nagu näiteks enesealalhoiutung, sotsiaalne tung, tegevustung, järeleaimamistung, uudishimu, psüühilise sünteesi või mõtlemise tungid, keeletung, toidu- ja sugutung, rõõmu ja kartuse põhitundmused. on igal normaalsel inimeselapsel Alles aegamööda ärkavad intelligiibli iseloomu jõud: tahtetugevus, otsustusvõime, peenetundelsisus ja kehutatavus,“ kirjutas Põld.

Sõna „karakter“tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tunnusmärki, seda, mis on sisse kraabitud, sisse vajutatud. Karakteri alus on kogum pärituid kalduvusi. See on psühhofüüsiline karakter, kus saab eristada kahte  kalduvuste kompleksi: ühe moodustavad elementaarsed tundmused, instinktid, impulsid, afektid – see on bioloogiline karakter, mis vastab Hippokratese temperamendimõistele; teine on see osa, millele peab kasvataja tuginema, et avaldada tendentsidele mõju, mis tõusevad bioloogilisest karakterist: see on intelligiibne karakter (ainult mõistuslikult tunnetatav. Viimase abil kasvatatakse eetiline karakter, mis väljendub voorustes (kõlbelistes väärtustes), mida inimene on omandanud.

Kui lähemalt vaadelda üksikuid karakterit moodustavaid komplekse, siis temperamendi all mõeldakse emotsionaalset külge, näiteks Kanti temperamentide kirjeldust: koleeriline ‒ kergesti erutuv ja noruafektidele kalduv; sangviiniline ‒ kergesti erutuv ja mõnuafektidele kalduv; melanhoolne ‒ raskesti erutuv ja noruga reageeriv; flegmaatiline ‒ raskesti erutuv ja ilma eriliste mõnu- või norutundmusteta.

Karakteri olemus on tema ühtsuses ja kindluses. Ühtsus tuleb ilmsiks tegevuse laadis, kindlus aga ei ole muud kui läbi kõikide aegade alahoitud ühtsus. Selle järgi saab inimesi jagada mitmesse liiki:

• kujutud, kes on ekstreemsuseni plastilised. Nad talitavad nagu kõik teised;
•  vankuvad, kes on tujukad ja laisad. Nende peale ei saa loota;
•  karakteriga inimesed saab jagada kahte suurde pearühma: sensitiivsed ja aktiivsed ning nende negatiivsed vastandid ‒ apaatsed.

Karakteri kasvatamine nõuab, et kasvataja teab, mille poole püüelda. „Tarvis on loomusundisid heita enese alla, mõistuse käsu alla (enesevalitsus, tervemeelsus, puhtus ja sisemine vabadus). Tarvis on sisemist kooskõla iseendaga, oma aadetega (tõde). Tarvis on teistele lubada sama, mida eneselegi (õiglus). Tarvis on teiste hüveolust, õnnest ja rõõmust püüda rõõmu tunda (heatahtlikkus),“ kirjutas Põld.