Augusti algul Toilas toimunud haridusühenduste suveseminaril oli rõhk kolmel teemal: muutuv õppekava, eestikeelsele õppele üleminek ning hariduse kvaliteet ja õpetajate juurdekasv. Osalejaid oli mitmesugustest ühingutest ja organisatsioonidest ligi 200.

Õpetajate Ühenduste Koostöökoja juhatuse liikme, Oru Põhikooli õpetaja ja õppejuhi Krista Saadoja sõnul lähtus tänavune teemade valik esmajärjekorras haridusühenduste tagasisidest, praegu aktuaalsetest hariduspoliitilistest küsimustest ja koostööd toetavast tegevusest. „Vahvaks traditsiooniks on saanud õhtused filosoofilised mõttearendused, kus räägitakse hariduse ja teiste eluvaldkondade seostest,“ lisas Saadoja. Seekord arutleti teemal hariduse seos loodusega. 

Inimene õpib üha kauem

Seminaril osalenud ning esinenud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles, et eeloleva kümnendi jooksul ootab meie hariduselu ees mitu sisulist reformi, suurim ülesanne on kahtlemata eestikeelsele õppele üleminek. Kallase sõnul kulgeb see praegu plaanipäraselt ning toimub planeeritud mahus ka edaspidi. 

Koolidele, keda see puudutab, pani minister südamele, et koostataks eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava aastani 2030. Üleminekuprotsess puudutab tema sõnul umbes 70 kooli. Arengukavas peab olema välja toodud õpetajate olemasolu ja koolitusvajadus. „Oluline, et koolid ei jääks oma muredega üksi,“ rõhutas minister. 

Haridus- ja teadusministeeriumis on välja töötatud tasemetööde süsteem, et seirata üleminekuklasside õpilaste taset matemaatikas, loodusainetes ja vene keeles (emakeelena). „On vaja uurida, kuidas mõjutab eestikeelsele õppele üleminek õpilaste akadeemilisi tulemusi ja kognitiivset arengut,“ selgitas minister. 

Ühe olulise teemana märkis minister Kallas koolikohustuse pikenemist 18. eluaastani. See kohustus puudutaks suure tõenäosusega juba neid, kes 2024. aastal 9. klassi lähevad. Põhjus on tema sõnal lihtne: tänapäeva maailmas toimetulek eeldab põhiharidusest kõrgemat haridustaset. See puudutab nii tööturul kui eraelus hakkamasaamist. 

Kooliskäimise aja pikendamisega kerkib paratamatult päevakorrale õpetajate olemasolu ja järelkasvu küsimus. Kas meil on piisavalt õpetajaid, et noorte koolikohustuse aega pikendada? Kuidas saada noori õpetajaametisse, on ministri hinnangul Eesti hariduselu suurim väljakutse, aga see pole Kallase sõnul üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa murekoht. 

Mis kinni ei lähe, saab toetust

Nagu viimastel aastatel tavaks, oli ka tänavu kevadel juttu põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumi sisseastumiskatsete ebaloogilisest järjekorrast, mis on põhjustanud õpilastele palju stressi. „Muudame järgmisest aastast ära eksamite toimumise aja, sest senine korraldus on olnud laste närvisüsteemile kahjulik,“ tõdes minister. 

See tähendab, et järgmise aasta kevadest nihutatakse õpilaste vaimse tervise huvides põhikooli lõpueksamite aeg kuu aega varasemaks ja kõik – nii lõpueksamid kui sisseastumiskatsed – peaksid saama tehtud enne jaanipäeva.   

Gümnaasiumidel soovitas minister kasutada sisseastumisotsuste tegemisel põhikooli lõpueksamite tulemusi. 

Koolivõrgu ja väikekoolide tulevikust rääkides rõhutas minister Kallas, et Eesti koolivõrk ei peaks koosnema üksnes suurtest maakonnakeskustes asuvatest koolidest. Ta märkis, et seni on koolivõrku arendatud stiihiliselt ja räägitud ennekõike koolivõrgu optimeerimisest. „Seda ei saa teha igal pool sama mõõdupuuga,“ rõhutas Kallas, kelle sõnul võib optimeerimine tähendada küll kulude kokkuhoidu, aga samas toob kaasa hariduses töötavate inimeste arvu vähenemise, mis pole soovitud suund. 

Tõenäoliselt juba algavast õppeaastast rakendub väikekoolide rahastusmeede, mille kaudu saavad väljaspool linna asuvad 1.–6.-klassilised 20–90 õpilasega väikekoolid toetust õpetajate palgakulu, tugiteenuste ja investeeringute katmiseks. Toetuskõlbulikkuse aluseks võetakse õpilaste arv 10. novembri 2023 seisuga. Praegu on selliseid koole Eestis 22.  

Mida seminarilt oma kooli uude õppeaastasse kaasa võtta? Krista Saadoja arvates ennekõike tuleviku õppekava puudutavad teadmised. Aga hariduspoliitiliselt laiemalt ka hariduse kvaliteeti ja õpetajate järelkasvu puudutava temaatika.

„Omaette arutelusid vajavad veel õpetajate kvalifikatsiooniküsimused, sh kutse omistamine, täienduskoolituste kavandamine ja muidugi õppeainete lõiminguga seotud teemad,“ märkis Saadoja.