2021. aasta hiliskevadel alustasid Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus ja reklaamifirma Brand Manual tööd kutserehabilitatsiooni teenuse arendusprojektiga, et luua erivajadusega inimeste vajadusi arvestav teenus tööoskuste õppimiseks kutsekoolis. Kahe aasta jooksul valmis mudel, mis aitab toetada iga õppija individuaalset õpiteed. Projekti tulemusi tutvustati 15. juunil Tallinna teletornis.

Projektijuhi Keiu Talve sõnul analüüsiti kõigepealt põhjalikult kutsehariduse valdkonda ja toodi välja kitsaskohad. Selgus, et sisuliselt pooled õppijaist vajavad moel või teisel tuge ning väljalangus on suur. Veel tõi analüüs välja, et kutseõppeasutustel ei ole sisseastujate taseme ja võimete kohta piisavalt eelinfot ning nad ei suuda pakkuda küllaldaselt tugiteenuseid. „Kui alguses keskendusime erivajadusega õppijate jaoks teenuse loomisele, siis protsessi käigus muutus sihtgrupp laiemaks, sest tuge võivad vajada kõik õppijad,“ selgitas Keiu Talve. „Praegu keskendume kutseõppeasutustes eraldi tugisüsteemide loomisele, mõtlemata sellele, et ka tugevad õppijad võivad teatud olukorras vajada tuge. Seetõttu ongi oluline, et õpikeskkond tervikuna oleks kaasav. Töö käigus jõudsime projekti meeskonnaga järeldusele, et see, mis sobib erivajadusega õppijatele, sobib kõigile.“

Projekti tulemusena valmis kuuest etapist koosnev mudel, mille abil saab toetada õppija individuaalset õpiteed. Eri etappides kirjeldatud tegevused on vajalikud, et kutsekoolid oleksid valmis erisuguse tausta, võimete ja oskustega õppijaid õpetama ja neile tuge pakkuma. 

Keiu Talve sõnul tehti koostööd seitsme kutsekooliga: vesteldi juhtide, õpetajate ja õppijatega ning katsetati loodud mudelit ka praktikas. 

„Iga kutsekool valis välja ühe või mitu õppegruppi ja eriala, kuhu tegevused suunata. Keskendumine mitte ainult HEV- õppegruppidele, vaid eri erialadele ja õppetasemetele oli meie teadlik valik, sest toevajadusega õppijaid võib olla igal erialal. Tahtsime, et pilt oleks võimalikult mitmekülgne, et näha, kuidas asi toimib. Pidevalt jagasime omavahel kogemusi, eeskätt häid lahendusi ja toimimisviise, et koolid saaksid üksteiselt eeskuju võtta, samuti kogusime iga etapi kohta tagasisidet,“ rääkis Keiu Talve.

Lõpptulemusena pandi kirja õppija individuaalse õpitee toetamise etapid kutsekoolis, mida õppeasutused saavad edaspidi oma tööd korraldades aluseks võtta. 

Et muuta nii koolikeskkond kui ka organisatsioonikultuur kaasavaks ja õppijat toetavaks, peab õppeasutuses olema täidetud terve hulk eeldusi: hästi läbi mõeldud õppija teekond ning sujuvad ja seostatud üleminekud ühest etapist teise, selge rollijaotus töötajate vahel, hästi korraldatud infovahetus, süsteemsed õppija toetamise protsessid. Tähtis on, et otsuste tegemisel ja ressursside jaotamisel lähtutaks õppija vajadustest. Tagatud peavad olema vajalikud tugiteenused ja õpetajate täienduskoolitused ning õpetatavate erialade sisu vastaku tööturu vajadustele. 

Millised on individuaalse õpitee toetamise etapid?

Esimene etapp on info jagamine kooli ja õppimisvõimaluste kohta. Info peab olema arusaadav ja sihtgruppi kõnetav, sellised mõisted nagu teise või kolmanda taseme õppekava on arusaadavad vaid kooliperele endale. Õppijat huvitab eelkõige, mida tal sisseastumiseks teha tuleb, mida eriala endast kujutab ja mida ta omandatud haridusega hiljem peale hakkab.

Teine, kutsekooli vastuvõtu etapp on võtmetähtsusega. Kui vastuvõtu käigus süveneda ja olla põhjalik, nii et selle käigus saab aimu nii õppija oskustest ja teadmistest kui ka tema toevajadusest, samuti kui ta satub sobivale erialale, õppetasemele ja sobivasse õppegruppi, on sisuliselt pool tööd tehtud. Dokumente ei tohi olla liiga keeruline esitada, vaid see tuleb korraldada sisseastujaile mõeldes: juhised peavad olema selged ja lihtsad. Kuna põhikoolitunnistusest ei pruugi selguda, kas noor on õppinud lihtsustatud õppekaval või on tema õpitulemusi mõnes aines vähendatud, on põhjalik vestlus kandidaadiga tugispetsialisti osalusel väga oluline. Samamoodi töökatsed, et näha sisseastujat töösituatsioonis. Keiu Talve tõi näite, et kui Astangu keskuses võivad töökatsed kesta mõnel juhul mitu päeva, siis ühes kutsekoolis vältas töökatse kõigest kolm minutit, kuid andis hea pildi sellest, kuidas inimene käitub ja reageerib, juhistest aru saab ning kui leidlik ta on. See on väärtuslik ja vajalik info. 

Kolmas etapp on varane märkamine, mis sarnaselt kutsekooli vastuvõtuga on äärmiselt tähtis. Kui vastuvõtul ei suudeta õppija võimeid tuvastada, tuleb olla valmis kohe õppeaasta alguses probleeme märkama ning õppijale tuge pakkuma. Vajadusel on siis veel võimalik eriala või gruppi vahetada, et ta välja ei langeks. Tähtis on ka õppija kohanemine kooli, kooliruumide ja uute kaaslastega. Oluline on, et ka vanemad saaksid kooli ja selle nõudmistega tuttavaks, et neil ei tekiks ebarealistlikke ootusi. Eriti tähtis on HEV-õppija vanematele tutvustada, kuidas noore elu hakkab erinema tema eelmisest elust. Samamoodi on vaja võimalikult kiiresti testida õppija oskusi ja teadmisi, et saada aru, mis tasemel ta on. Eri tasemel gruppides töötades on õpiprotsess efektiivsem. Abimaterjalina töötati välja ka õppija profiil, kust õpetajad saavad infot õppija kohta. Seal on kirjas tema eripärad ja olulised asjad, millega tema puhul arvestada: näiteks ärritub kergesti, ei talu müra jne. Kui üldhariduskoolis suunatakse õppija oma muredega tugispetsialistide juurde, siis kutsekoolis peab õpetaja märkama, toetama, oskama valida meetodid ja luua keskkonna, teisisõnu, olema osa tugimeeskonnast. 

Neljas etapp ongi tugiteenused ja -meetmed, mis aitavad õppijat vastavalt tema vajadustele toetada. „Praegu koostatakse kutsekoolis õpilase kohta mitu plaani, alustades individuaalsest õppekavast ja sekkumisplaanist ning lõpetades karjääriplaaniga. Olukorra muudaks kõigi jaoks lihtsamaks, kui õppijal oleks kogu õppeaja jooksul üks individuaalse arengu toetamise plaan, mille fookus võib õppe eri etappidel muutuda,“ selgitas Keiu Talve. Tema sõnul saab õppijat toetada ka õpilaskodus, samuti kasutades ära õppekavades olevaid võimalusi, et valmistada teda ette valikute tegemiseks ja tulevaseks tööeluks.

Viies etapp on praktika korraldamine ja läbiviimine. Praktika on kutseharidusõppe lahutamatu osa, mis peab olema korraldatud sama hästi kui õppeprotsess. On oluline, et kõik oleks läbi räägitud ning õppija oskused-teadmised ettevõttele teada. See eeldab kooli tööd nii õppijate kui ettevõtetega. Oluline on praktikaettevõtete informeerimine, koolitamine ja pidev kontakt praktika ajal, samuti praktika analüüs ja tagasisidestamine, milleks samuti loodi juhendmaterjalid.

Kuues etapp on töölesaamise toetamine. See sisaldab nii individuaalse arengu toetamise plaani raames karjääriplaani koostamist kui ka edasiõppimise võimaluste tutvustamist. Siia alla kuulub ka töölesaamise toetamine, koostöö tööandjatega ning pärast lõpetamist õppijate rakendumise kohta info kogumine.

Põhjalikumalt saab projekti kohta lugeda Astangu keskuse kodulehelt. 

Projekti elluviimist toetas Euroopa Sotsiaalfond programmi meetme „Töövõimereformi sihtrühma töövõimelisuse tõstmine ja nende töötamise soodustamine“ vahenditest.

Projekt on küll lõppenud, kuid töö jätkub. Astangu keskuse edasine fookus on kutsekoolide nõustamine vastavalt teenuse etappidele võrgustikutöö vedamise kaudu.

Projekti olid kaasatud Tartu Rakenduslik Kolledž, Tallinna Teeninduskool, Tallinna Kopli Ametikool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Haapsalu Kutsehariduskeskus ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool. Kaasatud oli ka Haridus- ja Teadusministeerium.