Tähelepanu vääriv sõnum, mis seekordselt Kuusalu lauritsapäeva ürituselt kaasa võeti, oli kogemus kultuuritundide korraldamise vajadusest koolis. Tegemist on õppevormiga, mis väärib laiemat kasutamist, loomaks paikkondlikku identiteeti.

Kuusalu valla traditsioonilistele lauritsapäeva (10. augusti) üritustele lisandus MTÜ Laurentsiuse Selts eestvõttel tänavu veel üks: esimest korda koguneti jutustama ja kuulama lugusid. Et Eduard Ahrensi X keelekonverents toimus seoses keelemehe juubeliga tänavu kevadel Eesti Teaduste Akadeemias, tahtis selts siiski tähistada Kuusalus ka lauritsapäeva, ja nii sai üritus nimeks „Lauritsapäeva lood“.

Lood ise olid seotud ikka eesti keele ja kultuuriga. Neid räägiti Kuusalu Kunstide Kooli saalis, mis kippus osalejaile, keda oli üle 70, kitsakski jääma. Innukas osavõtt näitas, et huvi eesti keele ja kultuuriloo vastu on endiselt olemas ja Laurentsiuse seltsi üritustel usaldusväärne maine. Inimesed tulevad kuulama ikka seda, mis on neile tähenduslik. 

Kutsutud oli kaks kõnelejat: folklorist Marju Kõivupuu Tallinna Ülikoolist ja ajalooõpetaja Pärja Keskküla Aseri Põhikoolist.

Pärand ja pärimus

Marju Kõivupuu rääkis kultuuripärandist ja selle väärtustamisest. Oma valdkonda süvitsi teadvat ja seda selgitada oskavat inimest on hea kuulata: iga kuulaja individuaalne haridusmosaiik saab mõne killu juurde. Pärand ja pärimus vajavad mõtestamist nii riigi, kogukonna kui ka inimese tasandil. 

Kultuuripärand on aastasadade jooksul loodud, aga ka praeguste põlvede (taas)loodav vaimne ja materiaalne varamu – rehetarest moodsa arhitektuurini, suitsusaunast sessamas saunas suitsutatud singini. Need on esiemade ja -isade (käsi)tööoskused ja nende igakülgne väärtustamine, pärandamine ning rakenduse leidmine tänapäeval. Kultuuripärand on oma maa ja lähema kodupaiga looduse tundmine, kohalood ja paigapärimus, mida anname edasi lugude jutustamise ja kohtade nimetamise kaudu.

Marju Kõivupuu tõdes, et side kollektiivse minevikuga on inimestele ka tänapäeval rohkem või vähem oluline ja kultuuripärandiga tegelemine populaarne ning moekas. Emotsionaalselt on kultuuripärandisse kestvuse ja jätkuvuse kõrval kodeeritud arvestatav kogus tunnetatud paratamatust kõige kaduva suhtes, aga sama palju ka kunagiste mütoloogiliste kuldaegade romantilist nostalgiat. 

On ka ressursside nappusest tingitud väärtuslike kultuurimälestiste hääbumist ja/või läbikaalumata otsuste pöördumatult hävitavat mõju. Marju Kõivupuu aastatepikkuse teadustöö tulemusi leiame tema paljudest raamatutest, kas või näiteks „Eestlase eluringist“, „Pärimusaabitsast lastele ja suurtele“ või „Eesti mütoloogiast algajaile“.

Kultuuriinfost ei saa küllalt

Aseri Põhikooli õpetaja, kunagine ajakirjanik Pärja Keskküla rääkis sellest, kuidas nende kooli vilistlased on hakanud pidama kultuuritunde. Kooli 117. sünnipäevaks (14. november 2022) pühendati tund Viru-Nigula pastorile Otto Wilhelm Masingule, kelle tähendust eesti kultuuriloos on suhteliselt tagasihoidlikult käsitletud. On ju tema panus oluliselt suurem kui vaid õ-tähe kasutuselevõtt, mida igas ristsõnas küsitakse. 

Ehk on mõni kirjandusõpetaja õpilastelegi lugenud ridu August Sanga luuletusest „Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe“.

Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,

uut vagu alustas ja hüüdis: „NÕÕ!“ …

Mees kambris haaras sulepea ja sündis

Uus pookstav tema käe all – sündis „Õ“. 

Masingu töid ja tegevusi on uurinud Valve-Liivi Kingissepp, ent avastamist väärivat materjali on veel küllaga. Masingu tegevus langes üsna pikale perioodile ning ta oli rahva harija, kirjamehe ja isemõtlejana tähelepanuväärne. Üks olulisemaid Masingu tõlketöid oli Liivimaa talurahvaseaduse põhjaeesti keelde ümberpanemine, mille eest tsaarivalitsus autasustas teda Vladimiri ordeniga. See tähendas omakorda ka aadliseisusesse tõstmist. 

Masing tegi nii ajakirjaniku- kui toimetajatööd Pärnu estofiilist pastori Johann Heinrich Rosenplänteri ajalehele Beiträge … ja andis ise välja Marahwa Näddala-Lehte (1821–1823 ja 1825). Masingule on ilukirjandusliku kummarduse teinud Jaan Kross oma teostes „Taevakivi“ (1975) ja „Keisri hull“ (1978). 

Identiteete on tänapäeva inimesel palju, ent kuuluvustunde loob eelkõige teadmine, miks miski on väärtuslik. Kuigi ka Aseri kool on kahanev maakool – kunagisest väljapaistvast oma orkestri ja eduka saksa keele õppega koolist on praeguseks alles jäänud vaid põhikool. Kooli 100. sünnipäeval avati koolikivi, mis meenutab kultuurimärgina lugupidamist kohaliku rahvahariduse vastu. 

Kultuuriinfost ei saa kunagi küllalt ja lugusid kuulavad nii noored kui ka vanad. See on üks võimalus luua ja arendada ühismälu, mis eri põlvkonnad sidusaks ühiskonnaks liidab. Ja lugusid läbimõeldud valikuna eri aegade pärandvara hulgast räägime ju oma emakeeles – eesti keeles. Nii hoiame keelt ja meelt ning jaksame uskuda, et suudame kõigest hoolimata püsida nii riigi kui ka rikka kultuurina. Kuusalu vallas osatakse eesti asja igatahes kenasti ja tulemuslikult ajada. 

Laurentsiuse seltsi nimel täname vallavalitsust ja lugude kuulajaid! Kohtumiseni järgmisel aastal!