Augustilõpp on erakordselt hea aeg töölainele tagasi saamiseks. Veetsin enne kooliaasta algust, 18. augustil terve päeva haridus- ja teadusminister Kristina Kallase töövarjuna. Sain enne oma tundidesse ja tööellu sukeldumist näha ministeeriumis toimuvaid pikki koosolekuid, kohtumisi ning olla selle kõige osaline.

Minister Kristina Kallas on erakordselt töökas ja professionaalne naine. Ta alustas päeva juba hommikul kell 8, et enne kell 9 algavaid koosolekuid läbi lugeda kõik kirjad ja vajalikud memod. Tervitasin teda roosidega ning hiljem ütles minister, et kogu päeva selles ilusas lilleaias töötades oli teatud otsuseid tunduvalt kergem teha.

Pärast põgusat hommikust mõttevahetust algas päev läbi kestev koosolekute maraton. Kõigepealt räägiti kutsehariduskeskuste ja täiskasvanute gümnaasiumide juhtidega põhikoolijärgsetest individuaalsetest õpiteedest ning mittestatsionaarse õppe tulevikust, samuti täiskasvanute gümnaasiumite kuvandist. Erakordselt pineval arutelul osalesid Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi, Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi, Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi ja Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi esindajad. Sellelt koosolekult jäi mulle enim meelde individuaalsete õpiradade väärtustamine ja kutseharidussuundade võimalik laienemine ning koostöösoovi jätkamine, aga ka täiskasvanute gümnaasiumide väärtustamine ja nende ühiskonnas atraktiivsemaks muutmine.

Iga päev statsionaarses õppes õpetades ei taju alati, missugused probleemid ja murekohad on täiskasvanute gümnaasiumites. Samuti ei keskendu me niivõrd individuaalsetele õpiradadele. Ent see kohtumine pani mind seda tegema. Sain teada, et Kristina Kallas soovib selle valdkonna probleeme leevendada, parandades nii kutsekoolide kui ka täiskasvanute gümnaasiumide mainet meie ühiskonnas.

Järgmisena aset leidnud aruteluringis osalesid ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad. Oli meeldiv tõdeda, et minister võtab õpetajaid vastu, kohtub nendega ning kuulab nende probleeme, mitte ei tegele vaid paberimajandusega. Jutte kuulates tundsin, et ka ajalooõpetajaid kurnavad sarnased probleemid mis eesti keele õpetajaid. Ikka tundide vähesus, õppeprotsessi liigne fragmenteeritus ning muudki.

Lõunasöögil arutasime, missugusena näeme ühtset Eesti kooli. Minu jaoks oli meeldiv kuulda, et minister toetab kultuuride dialoogi. Leidsime ühiselt mõtiskledes, et Eesti kool on koht, kus kõik piirkonna lapsed õpivad ühise katuse all, sõltumata emakeelest. Tõdesime, et mitte ainult eesti keelt teise keelena rääkivaid õppijaid ei tuleks suunata eesti kooli, vaid vastupidigi. Lõimima peaks nii, et ka eesti keelt emakeelena rääkijad tuleksid julgelt teise keelekeskkonda. Nii tagamegi loomuliku keelekeskkonnaga ühtse Eesti kooli, kus kõik vastuvõetud õpilased on kohe meie õpilased, sõltumata emakeelest. Aeg selleks muudatuseks on küps.

Pärast lõunapausi oli veel arutelu, mis puudutas järgmise õppeaasta eksameid, põhikooli lõpetamise tingimusi ja gümnaasiumisse astumise korda. Koostöös nõunikega tehti tööd argumenteeritult, arutades iga võimaliku kuupäeva plussid ja miinused põhjalikult läbi. Ka õppeaasta avapressikonverentsil räägitava ja esitatava info töötasid nii minister kui tema nõunikud korralikult läbi. Juhuse hooleks ei jäetud midagi.

Pärast koosolekuid jäi minister veel memosid allkirjastama ning järgmise nädala päevakavu üle vaatama.

On hea olla õpetaja Tartus, kus minister lubab oma köögipoolele vaadata, kuulab probleeme ja vestleb lihtsatel igapäevaelu puudutavatel teemadel.