Tallinna Ülikooli ELU ehk erialasid lõimiva uuenduse õppekava raames valmis projekt „Esmaabi alushariduses“, mille eesmärk oli õpetada lasteaialastele lihtsamaid esmaabivõtteid. Projekti meeskonda kuulus kümme Tallinna Ülikooli üliõpilast alushariduse, eripedagoogika, organisatsioonikäitumise, sotsiaaltöö, sotsiaalpedagoogika, antropoloogia, õigusteaduse, majandusmatemaatika ja andmeanalüüsi erialalt. Projekti tulemusena valmisid lasteaedadele mõeldud teemakohased vestlus- ja tegevuskaardid ning veebileht. 

Eelnevalt tutvusid üliõpilased varasemate uuringutega ning küsisid lasteaiaõpetajate arvamust ja kogemusi teema vajalikkuse kohta. Üliõpilaste koostatud veebipõhise ankeetküsimustiku „Alushariduse pedagoogide valmidus rakendada esmaabi õppe- ja kasvatustegevuses“ täitsid 79 lasteaiaõpetajat üle Eesti. Enamik neist töötab 5–7-aastaste lastega, kellele kaardid ongi suunatud. 

88,3% vastanutest arvas, et esmaabi õppimine juba koolieelses eas peaks olema alushariduse õppekava osa. Pedagoogidel paluti tuua näiteid, kuidas on nad oma töös esmaabivõtteid lastele tutvustanud. Selgus, et suurem osa on kasutanud mängulisi situatsioone, õpetamaks lastele, kuidas käituda olukorras, kui kaaslane on viga saanud. Samuti on vaadatud sel teemal õppevideoid, pildimaterjali ja raamatuid. Kõige tõhusamaks pidasid õpetajad mänge, kus lapsed saavad õpitut kohe ka praktiseerida, samuti õppevideoid. 

Milliseid esmaabiteadmisi lastele õpetada?

Küsimustiku vastustest selgus, et lasteaias peaks õpetama vigastatu märkamist, abi kutsumist, abi palumist ja helistamist hädaabi numbril 112. Laps peaks ära tundma olukorra, kus on vaja abi osutada, ning saama aru, millal tuleb täiskasvanu appi kutsuda. Lapsi peaks õpetama haava puhastama, siduma ja plaastrit peale panema, samuti külmakotti kasutama ja verejooksu (sh ninaverejooksu) peatama. Selgitada tuleks ka, kuidas käituda olukorras, kus keegi hakkab lämbuma, on kukkunud või minestanud. Lapsi tuleb julgustada kaaslast aitama ja abistama ning arendada nende oskust olukorda kirjeldada. Õpetajate vastustest selgus, et oodatav kasu esmaabi õpetamisest koolieelses eas on see, et lapsed märkaksid abivajajat ega hakkaks õnnetuse puhul kartma, vaid julgeksid ise esmaabi osutada ning abi kutsuda. Tähtis on, et laps õpiks ohte märkama ja ohuolukorras käituma. Mainiti ka vastutustunde kasvu, väärtushinnangute kujundamist ja seda, et sõpra aidates tunneb laps, et on teinud heateo. Õpetajad leidsid, et kuna teema on väga oluline, võiks see olla õppekava osa, ning olid projekti suhtes väga positiivselt meelestatud.

Projekti lõpptulemusena valmisidki esmaabi teemal vestlus- ja tegevuskaardid 5–7-aastastele lastele, mis piltide ja ülesannete kaudu tutvustavad lastele esmaabi põhitõdesid. Kokku on komplektis 16 kaarti, mille tagumisel küljel on põhjalik juhend õpetajale ja mõned mängude ideed. Lisaks on igal kaardil kirjas vahendid, mida peaks teemat käsitledes kasutama. Kaartidel käsitletud 16 teemat on: abi kutsumine numbril 112; oskus märgata abivajajat; põletused; ninaverejooks; lämbumine / võõrkeha hingamisteedes; silma sattunud võõrkeha; verejooksud; sääse-/puugihammustus, mesilase/herilase nõelamine; rästikuhammustus; valud; mürgistused; tundmatud marjad, mürgised taimed; päikesepiste; elektrilöök; luumurd ja külmetus. Lisaks kaartidele loodi toetav lisamaterjal õpetajale. 

Lasteaedades kaardimängu tutvustamas

Pärast kaartide valmimist külastasid projektis osalenud tudengid maikuus viit lasteaeda, kes olid nõus valminud vestlus-ja tegevuskaarte katsetama. Need olid Viiratsi Rübliku lasteaed, Tallinna Kiisa lasteaed, Tallinna Kannikese lasteaed, Põltsamaa Valla Lasteaed ja Kehtna Silleri lasteaed. Lasteaedade külastamine ja kaartide katsetamine oli uus ja huvitav kogemus kõigile projektis osalenud tudengitele, eriti neile, kes muidu lastega ei tööta.

Tallinna Kiisa lasteaias käisid esmaabi kaardimängu tutvustamas kolm projekti liiget, kes võtsid koos lastega läbi kuus kaarti. Valitud kaartideks osutusid: 112 kaart, ninaverejooksu kaart,
sääse- ja puugihammustuste kaart, verejooksude, mürgistuste ja põletuste kaart. Kaartide tutvustamine seisnes lastelt esmaabiteemaliste küsimuste küsimises, millele järgnes pikem seletus, põhjendus ja õpetus. Lapsed olid väga jutukad ja jagasid lugusid vigastustest, millega nad on varasemalt kokku puutunud. Seejärel said lapsed ise proovida esmaabi osutada, näiteks desinfitseerida haava ja panna plaastrit, paigaldada külmakotti, kontrollida hingamist ja fikseerida ninaverejooksu järgset peaasendit. Kogu tegevus kestis umbes 40 minutit, pärast mida jagasid rühmaõpetajad üliõpilastega oma soovitusi. Õpetajad olid mängust huvitatud, kuna nende sõnul ei kajastata esmaabi teemat lasteaedades piisavalt.

Huvi tundsid nii lapsed kui ka õpetajad

Viiratsi lasteaias käis kaks projekti liiget, kes võtsid grupi lastega läbi kolm kaarti. Tegevus kestis pool tundi, kuna laste tähelepanuvõime hakkas alates 20. minutist oluliselt langema. Väljavalitud kaartideks osutusid 112 kaart, mürgiste marjade ja taimede ning putukahammustuste kaart. Mängu jooksul arutati, kuidas mingis olukorras käituda tuleks, samuti tehti läbi kaartidel olevad mängud. Lapsed soovisid väga enda kogemusi jagada, mis on samuti oluline. Lõpus anti kaardid laste kätte, et nad neid ise lähemalt uurida ning huvipakkuvate teemade kohta küsida saaksid. Kahe nädala pärast külastasid üliõpilased sama rühma uuesti, et uurida, mida lapsed esimesest korrast mäletasid ja mida nad veel teada saada soovivad. Õpetajad tundsid kaartide vastu suurt huvi ja väljendasid soovi neid edaspidi  õppetöös kasutada. 

Põltsamaa Valla Lasteaias viis kaardimängu läbi üks projekti liige. Ta tegi lastega lisaks kunstitegevusi ning tõi kaasa mänguarstikohvri, sidemerullid, arstikitli ja mütsi, et tegevus oleks loomingulisem ja mängulisem. Kohapeal selgus, et hädaabinumber 112 on lastele hästi tuttav. Lapsed mainisid ka Punast Risti ja tuletõrjet, kes on varasemalt lasteaeda külastanud. Lapsed jagasid hea meelega muljeid nendega juhtunud vigastustest, samas oli teemasid, mille puhul nad olid kinnised ja sõnakehvad, näiteks hädaabinumbrile helistamine, juhtunust rääkimine ning abi kutsumine, samuti põletused. Tegu oli 12-liikmelise rühmaga, kuhu kuulusid ka Ukrainast pärit lapsed. Pärast vestlust ja kaartidega tutvumist jagati lapsed gruppidesse, kus nad said valida meelepärase tegevuse ja tegevuspesades kordamööda tegutseda. Kes soovis, võis välja lõigata kiirabiauto või arstimütsi ning meisterdada ja arstimängu mängida. Julgemad harjutasid üksteise peal sidumist. Rühmaõpetajad oli kaartidest väga huvitatud ja otsustasid, et võtavadki järgmise rühma projektina ette esmaabiga seotud teemad, et lapsed omandaksid koolimineku ajaks esmaabi põhitõed.   

Kokkuvõtteks

Lasteaedade külastused olid mingil määral sarnased, samas siiski igaüks omamoodi, sest ka laste esmaabiteadmised erinevad. Kokkuvõtteks võib öelda, et nii lastele kui ka õpetajatele pakkusid esmaabikaardid suurt huvi. Õpetajad andsid kasulikku tagasisidet ja uusi mõtteid nii kaartide kui ka projekti kohta üldiselt. Õpetajad avaldasid soovi need kaardid oma lasteaiale soetada ja neid õppetöös rakendada, juba tekkisid ka ideed, kuidas ja mida lastele järgmisena õpetada.

Lisaks valmis projekti käigus veebilehekülg, mis tutvustab huvilistele esmaabi teemal vestlus- ja tegevuskaarte ning kust leiab ka mängujuhendi. Kõik soovijad saavad kaardid ja abimaterjali endale tasuta alla laadida ja välja printida projekti „Esmaabi alushariduses“ koduleheküljelt https://sites.google.com/view/esmaabi-alushariduses/kodu.