Enne uue kooliaasta algust sagenesid uudised, et õpetajatest on puudus. Puudus on kvalifitseeritud õpetajatest, aga ka üldiselt – nendest, kes alles kvalifikatsiooni omandaks või õpetajat ajutiselt asendaks. 

Tihti lähevad klassi ette tudengid, kes alles õpivad õpetajaks, keskharidusega inimesed. Ainet annab teise aine õpetaja, sageli küll vastaval erialal töötav, aga magistrikraadita inimene. Aga leidub ka doktorikraadiga, kuid õpetaja kvalifikatsioonita inimesi, õpetajaid väljastpoolt süsteemi. Samuti õpetajaid, kelle õpetajakutse on omandatud enne Eesti taasiseseisvumist või enne Eesti üldhariduses maagilist aastat 2013. 

Puudu olevate õpetajate arv küündib Eestis hinnanguliselt kolme tuhandeni. Täpsustuseks: õpetajaks loetakse Eestis ühtviisi lasteaiaõpetajat, klassiõpetajat ning vanema kooliastme aineõpetajat.

Miks on õpetajaid puudu?

Põhjuseid on mitmeid. Aastaid tunti Eestis õpetaja eriala vastu vähe huvi, seetõttu on noori õpetajaid vähe. Valglinnades on õpetajaid puudu koolide kasvamise tõttu. Paljud magistrikraadiga spetsialistid tahavad rohkem palka, kui koolis saab, nende jaoks on tööpäevad liiga pikad, karjääri tegemise võimalusi on koolis vähe. Kaasava hariduse tuultes on koolide tavaklassides palju hariduslike erivajadustega ja probleemseid õpilasi. Õpetajal napib enesejuhtimise oskusi, kogunenud probleemid võivad põhjustada läbipõlemist. 

Õpetajad eelistavad töötada väiksemates klassides, mis on vastuolus kohalikes omavalitsustes juurdunud suundumusega koondada hariduse andmine väikeste ja kodulähedaste koolide asemel ühte suurde ja modernsesse kooli. Mida kaugemale linnadest, seda suurem on puudus. 

Poliitikud ja koolijuhid töötavad küll lahenduste leidmise nimel, kuid kuna õpetajaskond on suur ja mitmekesine, tekib alati probleeme. Samas, kõige paremad lahendused sünnivad tihtipeale kohapeal, kus on meeldiv töökollektiiv ja -keskkond.

Mis on õpetaja kvalifikatsioon?

Selle arvamusloo kirjutamise peamine ajend on kvalifitseeritud aineõpetajate puudus, samuti Eesti üldhariduse maagiline aastaarv – 2013. Õpetaja kvalifikatsiooninõuded on sätestatud määruses „Direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded“ (vastu võetud 29.08.2013, jõustunud 02.09.2013; muudatused avaldatud RT I, 28.12.2022, jõustunud 01.08.2023.). Selle järgi on põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja kvalifikatsiooninõudeks magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Õpetajakutse saadakse ülikoolis pärast õpetajakoolituse õppekava läbimist või kutset andva organi juures pärast õpetajaametiks vajalike pedagoogiliste pädevuste tõendamist. Õpetajate pedagoogilised pädevused on kirjeldatud õpetaja kutsestandardis.

Koolijuhil on kvalifikatsiooninõuetele vastava töötaja puudumisel õigus palgata keskharidusega töötajaid. Kvalifikatsiooni ja pädevuse üle otsustab kooli direktor. 

Miks on aasta 2013 maagiline?

2013. aasta 2. septembril jõustus eespool mainitud määrus, mille rakendussätted kehtestavad järgmist: „Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõuetele vastavaks loetakse enne käesoleva määruse jõustumist põhikoolis või gümnaasiumis õpetajana või õppealajuhatajana või kutseõppeasutuses üldharidusainete õpetajana töötavad või töötanud isikud, kes on enne käesoleva määruse jõustumist omandanud pedagoogilise keskeri- või kõrghariduse. Samuti loetakse õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavaks enne käesoleva määruse jõustumist põhikoolis või gümnaasiumis õpetajana või õppealajuhatajana või kutseõppeasutuses üldharidusainete õpetajana töötavad või töötanud isikud, kes on omandanud kõrghariduse tema poolt õpetatavas aines ja kes omavad pedagoogilisi kompetentse. Alates 1. juunist 2002. aastal Eesti hariduse infosüsteemis registreeritud õppekavade puhul käsitletakse käesolevas lõikes nimetatud kõrgharidusena magistrikraadi.“

Muudatused, mis rakendusid käesoleva aasta 1. augustil, kinnistavad 2013. aasta kvalifikatsiooninõudeid: inimesed, kes said õpetajakutse enne 2013. aasta 2. septembrit, kuid kuni selle ajani õpetajana ei töötanud, ei kvalifitseeru õpetajateks. Nende pedagoogide ettevalmistus ei ole otseselt küll tühistatud, kuid kvalifitseeritud õpetajana töötamiseks peavad nad naasma ülikooli või taotlema teist korda õpetajakutset Kutsekojast. Seejuures nende magistrikraad endiselt kehtib. 

Kuidas siis nii: magistrikraad on kehtiv ja õpetajakutse ei ole?

Õpetaja elukaar

Enne Eesti taasiseseisvumist ülikoolis pedagoogilise suuna valinud õppija suunati pärast lõpetamist paariks aastaks kooli tööle. Neil, kelle tööelu oli selleks ajaks juba alanud, lubati seal jätkata. Oli neidki, kes soovisid kõrgemal tasemel edasi õppida. 

See võttis aega, vahepeal loodi pere. Kraad omandatud, tundus loogiline teadust tehes raha teenida, samal ajal üliõpilasi ja tulevasi õpetajaid õpetades. Nii Eestis kui välismaal. Siis tekkis vajadus töökohta vahetada ja maal elades langes valik kodulähedase põhikooli kasuks. Aga kui see juhtus alles 2014. aasta sügisel, siis … 

Siis, muidugi tuli alguses käia pidevalt täienduskoolitustel, eriti neil, mis puudutasid õpetamise metoodikat. Ainealaselt ei pakkunud koolitused midagi, mida õpetaja saavutatud taseme juures ei teadnud või ei osanud ise juurde otsida. Siis selgus, et kehtiva seaduse järgi tal õpetajakutse puudub ning kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks tuleb töö kõrvalt läbida ülikoolis pedagoogiline magistriõpe või hakata Kutsekojast kutset taotlema. Mitte aineõpetaja kutset, vaid üldist, mida saavad taotleda kõik õpetajaks tituleeritud: lasteaiaõpetajad, algklassiõpetajad ja aineõpetajad ka. Uus õpetajakutse olevat eluaegne. Aga vana? Hindamiskomisjonis ainealaseid oskusi ei hinnata ja aineõpetaja hindajateks võivad olla ka lasteaiaõpetajad.

Pensionieani on mul veidi üle seitsme aasta. Kogu oma ülikoolis ja kraadiõppes õppimise, teadlasena töötamise ja juba mitmeid aastaid üldhariduskoolis õpetamise kogemuse juures on mu palk ikka võrdne alustava õpetaja töötasuga ja töölepingut ei tohi sõlmida kauemaks kui aastaks korraga; hoolimata omandatud aineõpetaja kutsest ei ole mul kvalifikatsiooninõuded täidetud. 

Selline õpetaja on statistiliselt nende koolis töötavate õpetajate hulgas, kellel ei ole kutset. Nagu öeldud, ülikoolidiplomit ei ole tühistatud ja magistrikraad kehtib. Mis edasi?

Kvalifikatsiooninõude sidumine aastaarvuga ei tundu arukas. Aastal 2013 ei sündinud Jeesust, „enne meie aega“ õpetajakutse omandanuid ei saa tühistada. Õpetajana töötamise sobivuse panevad paika esimesed paar aastat kogemust. Paljud oskused tulevad omaenda laste kasvatamisega. See on miski, mida noortel õpetajatel enamasti ei ole ja mille pärast vanemad spetsialistid kooli tagasi tulevad ja seal püsivad. 

Praegune seadus diskrimineerib enne 2013. aastat õpetajakutse omandanud ja õpetajana mitte töötanud spetsialiste. Paljudele, kes valisid ülikoolis eriala õppides pedagoogilise suuna, on see halb üllatus, et pedagoogikutset omades ei saa nad õpetajana töötada. See on potentsiaal, millega Eesti haridussüsteem ei ole arvestanud. 

Täienduskoolituste abil on võimalik oskusi nüüdisajastada, aga teistkordne kutse omandamine on ressursi raiskamine. Kas aastaarv 2013 jääb tõesti seadusesse igavesti? Tegemist on kunstlikult tekitatud defitsiidiga, mida saab heal juhul muuta vaid põlvkondade vahetus.