„Lemmik“ on keelend, mis „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku“ (2014) järgi kuulub kindlalt eesti keele põhisõnavara, viie tuhande olulisema sõna hulka. Selle leiab ka „Eesti kirjakeele sagedussõnastikust“ (2002) kümne tuhande sagedaima sõna seast. „Lemmiku“ osalusel loodud enim tarvitatud liitsõna tiitel läheks küllap „lemmikloomale“.

Hästi põlise ja omasena tunduv sõna „lemmik“ on aga õieti laen ja üldse mitte väga vana; selle tõi soome keelest eesti keelde Johannes Aavik
1914. aastal. Ülelahenaabrite vastav sõna, meie „lemmiku“ laenuallikas on lemmikki ‘lemmik, armastatu; soosik’. See omakorda on tuletis lempiä („armastada“) tüvest. Samast tüvest on 20. sajandi esimese poole keeleuuenduse aegu eesti keelde tulnud „lembima“, lisaks kohtab tüve muistsetes eesti nimedes, nagu Lembitu, Tõivelembi ja Aulembi.

Eesti keeles on küsimusi tekitanud „lemmiku“ sõnaliik. Normeeritud kirjakeeles peeti „lemmikut“ varem üksnes nimisõnaks (vt nt õigekeelsussõnaraamatu 2013. aasta väljaanne) tähendusega ‘kellelegi eriti meeldiv, südamelähedane, armas isik, olend, tegevusala, asi vm (teiste, muude hulgast)’. Nimisõnalisus tingis selle, et näiteks liitsõnas pidi „lemmik“ olema põhiosaga kokku kirjutatud: „lemmikajaviide“, „lemmikpaik“, „lemmikraamat“, „lemmikteema“, „lemmiktoit“.

Kuid paljud keelekasutajad tajuvad „lemmikut“ ka omadussõnana tähendusega ‘kõige enam meeldiv; eriti meeldiv, eelistatud, armastatud’. Omadussõnalisus pakub võimalust kirjutada „lemmik“ järgnevast nimisõnast lahku („lemmik raamat“, „lemmik toit“) ning moodustada sellest omaduse erinevat määra väljendavaid võrdlusastmeid („kõige lemmikum paik“, „lemmikuim raamat“, „see toit on lemmikum kui teine“).

2018. aastal otsustaski emakeele seltsi keeletoimkond, kelle juhatusel meie kirjakeele normi aeg-ajalt vajalikke muudatusi tehakse, möönda „lemmiku“ kasutust ka omadussõnana. Möönduse aluseks oli Sirje Mäearu vastav ettepanek, mille tagamaadest (muuhulgas konkreetsetest arvandmetest „lemmiku“ nimi- ja omadussõnalise kasutuse kohta) annab veidi põhjalikumalt aimu tema artikkel „Lemmiktoidud ja lemmikud toidud“ (Oma Keel, 2018/2). Seni viimane, 2018. aasta õigekeelsussõnaraamat esitabki „lemmiku“ juba nii nimi- kui ka omadussõnana.

„Lemmiku“ omadussõnana lahkukirjutamise korral ei tohiks unustada ka käänamist: „lemmikuid raamatuid“ ja „lemmikust toidust“ (mitte „lemmik raamatuid“ ja „lemmik toidust“). Sellistes ühendites on „lemmik“ nimisõna täiend, mis tuleb nimisõnaga ühildada. Nimisõna „lemmik“ kirjutame täiendina põhisõnaga aga ikka kokku: „lemmikraamatuid“ ja „lemmiktoidust“. Sarnased näited on „tüdruklaps“, „lapssõdur“, „rätsepmeister“, „meisterkokk“ ja nii edasi.

Tähele tasub panna sedagi, et iga kord ei saa sõnaühendit, kus „lemmik“ on omadussõnana, niisama lihtsalt asendada liitsõnaga, kus „lemmik“ on nimisõnana. Mäearu artiklist leiab näite selle kohta, kuidas tähendus võib siis segaseks minna või muutuda: „lõunastasin oma lemmikus Mehhiko restoranis“ ja „lõunastasin oma Mehhiko lemmikrestoranis“ ei ole arusaadavalt ühetähenduslikud laused.

Selles, et üht keelendit saab kasutada nii nimi- kui ka omadussõnana, ei ole muuseas midagi väga erandlikku; eesti keeles on sääraseid sõnu üksjagu, näiteks „koer“ („kirju koer“, „koer poiss“), „vigur“ („väike vigur“, „vigur vanamees“), „narr“ („kuninga narr“, „narr lugu“), „räbal“ („vana räbal“, „räbal enesetunne“), „mäda“ („haavast tuleb mäda“, „mädad ploomid“), „hellik“ („ärarikutud hellik“, „hellik ajateenija“) …

Tegelikult saabki eesti keeles väga paljusid nimisõnu õige kergesti omadussõnadeks muuta ja nendest siis ka omadussõnalikke võrdlusastmeid moodustada (mõni meister on „meistrim“ kui teine, Tallinn on Eesti „kõige linnem“ linn). Sellest on pikemalt rääkinud Henn Saari („Koeremad poisid ja mehemad naised“, Eesti Raadio „Keeleminutid“, 28.09.1975), nimetades seda „toredaks väikeseks eesti sõnamoodustuse aardeks“. Olgem vaid mehemad seda aaret kasutama!