9. septembril Kadriorus toimunud VII Kirjandustänava festivalil arutlesid kirjandusõpetajad Anu Kušvid ja Tiina Veismann, millisest eesti kirjandusest räägivad tänapäeva kooliõpikud, mis on hästi ja mis võiks olla paremini. Vestlust juhtis kirjandusteadlane Toomas Haug.

Vestlust sisse juhatades näitas ta eesti kirjanduse õpikut oma kooliajast ning nentis, et raamatuid pealkirjaga „Eesti kirjandus“ polegi 21. sajandil ilmunud. Püha Johannese Kooli õpetaja Tiina Veismanni sõnul pole aga praeguse aja õpetajal nii mahuka õpikuga midagi teha, sest kirjanduse tunde on varasemaga võrreldes jäänud väheseks. Eraldi eesti kirjanduseks ette nähtud tunde ju enam ei ole ning on iga õpetaja südametunnistuse asi, kui suure osa maailmakirjandusest ta eesti kirjandusele eraldab. Ka Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetaja Anu Kušvidi sõnul on tänapäeval õpetajad väga vabad otsustama, õppekavas on paika pandud üldised suunad, kuid meetodid ja vahendid valib iga õpetaja ise. Tema hinnangul on õpetajad väga vastutustundlikud, lisaks põimitakse eesti kirjanduse teemasid keeletundidesse.

Anu Kušvidi arvates ei saa tänapäeval eeldada, et õpilased on vaimustuses, kui neile näiteks külarealismi lugeda antakse. Nõuab eeltööd, et nad teemaga suhestuksid, sellele tuleb anda isiklik mõõde. Tiina Veismann aga leiab, et praeguse aja noori kõnetavad ka 50 või 100 aastat tagasi kirjutatud teostes käsitletud teemad. Tema sõnul meeldib õpilastele väga eesti luule ja sellega saab õpilasi kirjanduse juurde meelitada.

Küsimusele, kuidas toimida õpilastega, kellel igasugune huvi kirjanduse vastu puudub, vastab Anu Kušvid, et metoodika peab olema huvitav. Näiteks tema lavastab oma tundides palju. 

On vaieldud, kas kohustuslik kirjandus peab olema või peletab see kirjandusest pigem eemale. Tiina Veismanni arvates on kirjandus õppeaine ja näiteks füüsika puhul ei küsi ju keegi, kas tahetakse termodünaamika teist seadust õppida. 

Tänapäev probleem on, et eri põhjustel ei suuda paljud lapsed lugeda, ning siin tuleb õpetajatel olla paindlik, toetav ja tähelepanelik. Kellele ikka ei ole Tammsaare „Tõde ja õigus“ jõukohane, sellele võib anda lugeda näiteks sama autori „Pikad sammud“ või „Noored hinged“. 

Arutelu käigus jõuti kahe ettepanekuni. Esiteks on hädasti vaja korralikku eesti kirjanduse põhitekstide kogumikku. Teiseks võiks sündida eesti kirjandusloo põhjal seriaal. See tuleks kindlasti põnev, kuna kirgi ja draamat on eesti kirjandusloos olnud palju.