Fotokunstnik Peeter Laurits ei meenuta oma koolikogemust just hea sõnaga. Alates esimesest klassist kuni ülikooli lõpuni on ta tundnud, et ei mahu kuidagi jäika, bürokraatiast kammitsetud süsteemi. Ta leiab, et kool peaks pakkuma igale õpilasele võimaluse otsida ja leida oma tee. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Ei. Kui veel põhikoolis käisin, nutsin tihtipeale hommikuti. Koolis käimine oli minu jaoks kohutav. Käisin, sest tuli käia, aga puudusin nii palju, kui sain. Enamasti tuli siiski käia, aga see oli mitmel põhjusel ja kombel väga raske. 

Esimesse klassi tahtsin väga minna. Mul oli naiivne ettekujutus, et hakkame seal kohe teadust tegema. Samuti olin kuskilt kuulnud, et on võimalik kaks klassi ühe aastaga läbida, ja seega lootsin, et põrutan juba umbes kümneaastaselt ülikooli. Kuigi olin noorena paras pasatski, armastasin lisaks pahanduste tegemisele ka lugeda, mõelda ja õppida. Lugemise õppisin kogemata ja iseseisvalt selgeks juba kolmeaastaselt. Sestsaadik lugesin nii palju, et vanemad olid lausa mures, mis lapse silmadest saab ja et äkki õpib end lolliks. Kuna mu vanatädi oli usuhull, olin päris pikad jupid gooti kirjas piiblist läbi lugenud. Vene kirillitsat oskasin niikuinii, sest see lihtsalt kleepus igalt poolt külge. Kui kooliaeg lähenes, tekkis mul mõte ka kreeka keel selgeks õppida, sest kuidas sa teed teadust ilma kreeka keeleta. Noh, kreeka keelt ma selgeks õppida ei jõudnud, aga kreeka tähestiku sain kooliminekuks siiski selgeks. Mind pandi Tallinna 7. Keskkooli, kuhu tuli teha sisseastumiskatsed. Pidi oskama lugeda, kirjutada ja arvutada, tuli viisi pidada, pildi järgi jutustada ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik oli jube kihvt. Mõtlesin, et väga hea, nüüd proovitakse järele ja siis läheb lahti. Esimesel koolipäeval aga tuli klassi ette naine, kes joonistas tahvli peale suure A-tähe. Ja vaat see tunne on mul senini soolikates – vastik järsk kõhulahtisuse tunne, et põhi kukub alt ära. Mis toimub? Mis juhtus? Kus ma olen? Äkki on siin koolis veel mingisugune lollide klass ja ma olen lihtsalt kogemata valesse tuppa tulnud? Aga ei olnud. Samas toas oli ka Rein Raud, kellega olime sisseastumise ajal juttu ajanud ja kes oli veel targem kui mina. Mõtlesin, et see poiss on ju ka siin ja miks meile seda A-tähte joonistatakse. Illusioonide katkemine oli kohutavalt valus.

Esimese klassi esimesel veerandil ma veel üritasin, mul olid kõik viied peale hoolsuse ja käitumise, aga edasi hakkasin boikoteerima. See oli kohutavalt nõme ja üüratu ajaraiskamine, sest vähemalt selle, mis koolis pakuti, oleksin võinud ju omandada. Kuskil 5. või 6. klassis lõpetasin hommikuse nutmise, lihtsalt tõmbasin kriipsu alla. Leppisin, et kool on institutsioon, kus tuleb käia, nagu vabakäiguvangla või midagi niisugust, aga õppetööga ei tegelenud ma absoluutselt. Lugesin raamatuid ja tegin oma asju. Küsimus ei olnud õpetajates, see oli süsteemi viga. Osa õpetajatega sain ma täitsa hästi läbi, ilmselt olin suhteliselt karismaatiline poiss ja meeldisin neile. Osale ma muidugi väga ei meeldinud (naerab). Enamik õpilastest võttis skeemi omaks ja õppis selgeks, kuidas selles struktuuris käituda tuleb. Osa ei õppinud. Mina tundsin, et olen teerulli alla jäänud. Tahtsin kohutavalt kooli minna, õppida ja targaks saada, aga mul ei lastud. 

Milline sa koolis olid?

Olin ulakas poiss, olin seda juba enne kooliminekut. Kuskil 5. või 6. klassis tekkis jõhkrus, muutusin koolikiusajaks. Hakkasin paari klassikaaslast terroriseerima. See vastik asi on mul senini hingel. Mingil hetkel läks see õnneks üle. Mind päästis, et koolis oli väga hea seltskond. Muidu oleksin ilmselt päris katki läinud. 

Päris keskkooli lõpus läks koolis käimine isegi peaaegu toredaks. Esiteks tuli meie kooli Hasso Krull, kellega ma just eelnenud suvel olin juhuslikult tuttavaks saanud ja sõbrunenud. Enne seda arvasin, et maailmas olemegi ainult mina ja Kafka ja kõik teised on vaimuhaiged. Ja siis selgus, et on veel üks tüüp, kes on lugenud samasuguseid asju nagu mina ja kellega saan kõigest rääkida! Keskkoolis lõi Rein Raud Antijüngerluse Ühisuse. Lubasime komsomolikomiteele komsomolikoosolekuid korralda, saime selleks klassivõtmed ja pidasime siis üksteisele loenguid sellest, mida keegi oli õppinud. Meil olid ka luuleõhtud ja näitused. Seltsielu oli hästi aktiivne ja ütleksin, et mida kõvem vedru ülevalt poolt alla oli (oli ikkagi Brežnevi-aegne süvastagnatsioon ja ideoloogiline surve koolis oli tugev), seda tugevama vedru me altpoolt vastu kasvatasime. 

Mis ained sulle meeldisid?

Näiteks inglise ja Ameerika kirjandus, mida õpetas Lia Rajandi. Tema tunnid olid vapustavad! Seal olin ma tõepoolest väga tugev. Ta oli fantastiline inimene ja õpetaja. Tema ja aasta meie koolis praktikal käinud Ülar Ploom sõna otseses mõttes tassisid õpilastele kandekottidega keelatud kirjandust. 

Millised ained olid sulle rasked?

Matemaatika ja füüsikaga oli hästi kehvasti. Mingil hetkel hakkas mind matemaatika huvitama. Siis, kui see keeruliseks läks. Kuskil 5., 6. või 7. klassis. Siis torkas mulle järsku pähe, et matemaatika on ilmselt mingisugune mudel või keel, mingisugune põnev asi, ja hakkasin selle kohta õpetajale küsimusi esitama. Seepeale saadeti mind tunnist välja. Siis otsustasin, et järelikult eksisin – see pole see, milleks seda pidasin, ja juhul kui matemaatika ei ole struktuur, ei puutu ta minusse. Pärast seda ma matemaatikaga enam ei tegelenud. Praegu, oh, olen nutnud, ei saa ma jagu näiteks Gödeli teoreemist. Saan põhimõtteliselt aru, mida Gödel oma töödega kirjeldas ja selgitas, aga ei saa aru nendest võrranditest, ma ei suuda neid lugeda ja sellest on kohutavalt kahju. 

Mida pead koolis omandatust kõige väärtuslikumaks?

Koolist sain kaasa oskuse süsteemiga šlikerdada, kavaldada ja kuidagimoodi kurvidest otse lõigata. Sain koolist kaasa ka mässuvaimu ja protestimeele, mis olid mul ilmselt ka juba enne kooli täitsa olemas. Aga koolis need kindlasti süvenesid. Häda ongi selles, et olin tõenäoliselt algusest peale kuidagi katkise või imeliku psüühikaga inimene, kes ei mahtunud süsteemi. Pärast keskkooli olen õppinud viies ülikoolis. Ainus, kus pidasin vastu üle ühe semestri, oli International Center Photography New Yorgis. Siiski, humanitaarinstituudis käisin pea kolm aastat, aga see oli hoopis teistsugune asutus. On vaja sellist õppeastust, mis oleks maksimaalse akadeemilise vabadusega, kus igaüks valib ise, mida kuulab, missuguseid eksameid annab ja kuidas oma hariduse üles ehitab. Arvan, et tegelikult peaks kool andma ruumi ka sellistele kärbatanud tüüpidele, nagu mina olin, ja laskma ka neil otsida oma teed. Aga sel ajal oli koolisüsteem väga jäik, ja ausalt öeldes, vaadates oma tänavu gümnaasiumi lõpetanud poja kooliteed, tal oli täpselt sama jama. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Mul on mitmeid praegu veel gümnaasiumis õppivaid sõpru, keda ma õpetan, aitan ja suunan, ja nende põhjal tundub mulle, et kool ei ole Nõukogude ajast saati eriti muutunud. On tehtud väga palju kosmeetilisi parandusi, aga põhiolemus, bürokraatlik jäikus, on minu arvates üsna sarnane.

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

Mulle tundub, et kogu süsteem võiks kõigepealt laiali laguneda ja siis saaks hakata seda otsast peale uuesti kasvatama. Meil oleks tarvis uuesti läbi mõelda, mis on haridus, mis on tarkus ja kuidas seda edasi anda. Praegune koolisüsteem on pärit 19. sajandi manufaktuuride ajastust, mil oli tarvis koolitada ja dresseerida kaadrit, kes jõuaks õigeks ajaks tööle, kuulaks sõna, ei lõhuks tööriistu ära ega streigiks liiga tihti. Praegu on aga ajastu, kus inimkonna ees seisavad tohutult suured probleemid. Niisugused, mille ees ei ole me mitte kunagi varem seisnud. Manufaktuurikaadriga ei ole meil mitte kõige vähematki peale hakata. On asjatu vaev sellist kaadrit koolitada. Meil on vaja palju rohkem loovaid, otsiva vaimuga inimesi, kui tahame globaalsest katastroofist välja tulla. See ei ole mitte ainult ökoloogiline, vaid ka poliitiline ja majanduslik katastroof. Mulle tundub, et on vaja totaalset restarti. Muide, see on juba alanud. Selle käivitas tehisintellekt. Kui arvame tõsimeeli, et pärast eelmist aastat, kui tehisintellekt tuli, saame anda haridust vanal kombel, siis lollitame iseendid. See ei ole enam võimalik. See, mis praegu on suvalisest nutitelefonist hetkega välja võetav, asendab väga suurt osa tänapäevasest haridusstruktuurist. Nüüd on olulised hoopis teistsugused oskused, näiteks, kuidas tehisintellekti kasutada. Kui jäämegi kinni sellesse klimpi, et kasutame tehisintellekti vaid kontrolltööde, esseede ja referaatide tegemiseks, siis on see nagu internet, mida kõige suuremas osas kasutatakse porno ja online-mängude jaoks. Kuigi tegelikult saab internetiga teha mida iganes.  

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja peaks olema õpetlane, aga kust neid sellises koguses võtta, ei kujuta ma ette. Teine asi – õpetaja peab olema väga empaatiline. Selline, kes suudab keeruliste noorte inimeste maailma sisse vaadata ja nendest aru saada. See on praegu keerulisem kui kunagi varem. Kui vaatame põlvkondlikku konflikti näiteks 19. sajandil, siis oli see praegusega võrreldes kribu-krabu. See, mis praegu toimub, on väga tõsine, sest tehnoloogiad muutuvad ja vahetuvad niivõrd kiiresti. Mõtle, mis oli sinu noorusajal enesestmõistetav ja mis on praegu – see on nagu ulmeromaan. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Pidage vastu, kallid hinged! Koolistruktuur on iganenud ja bürokraatilik ja lisaks muutub maailm nii kiiresti, et me ei jõua tal isegi sabas sörkida. Õpetajatöö on keeruline, raske, kuid väga vajalik.